Pühapäev, august 02, 2020

Ongi august...

Ma ütlen küll  tihti iseendale, et ma ei nutta iial enam.
Vahel küsin endalt, miks valetan endale...
Tihti tahaksin nutta...

Vahel on mul tunne, et olen elanud siin maailmas lõpmatult kaua... Kuigi täna mu elu viiekümne kolmes august - see ei olegi ju kuigi suur arv... Paras arv.
Et olla elus miskit kogenud.
Ja samas on mul tunne, et ma pole veel õieti midagi kogenud.
Et ma ei oska õnnelik ega ka vihane olla.
Äkki olengi vaid tuim olend...
Seda ma ka ei usu. Ei suuda uskuda.
Mida ma üleüldse suudan. Kus mina seda tean... Ja kas ma  peangi teadma...
Kõik on alanud minust endast ja kõik algab aina edasi... Seda tean. Seni kuni elan ja püüan leida elumõtet või eesmärki...

Ma olen lihtsalt kokku jooksnud hetkel. Pean tegema restardi... Teen seda hommikul.
Mõnikord võin ka olla mitte särav. Iseenda vastu aus. Natuke hoogu maha võtta... ja end hoidagi.
Mul on vähemasti üksainus inimene, kes peegelpildis peaks olema mulle kallis ... Mina ise.
Endale tuleb looda ikka ja alati...

Olen õppinud armastama kurbustki. Vahel annavad pisarad selgust juurde ja teadmise, et elu on ilus. Sest elus on lubatud naerda ja nutta. Tihtilugu ühekorraga...
Oma tunnetest ei pea kellegile aru andma...

Kommentaare ei ole: