Kolmapäev, august 19, 2020

Õhkõrn piir...

 ... on olemise ja olemise vahel.

Täna tõdesin seda iga keharakukestega. Kui harjunud oleme kõndima omal jalal või sõitma ratastoolis. Mõtlema, et just selline elu peabki jääma alatiseks meie ümber... Midagi ei muutu läheduses, kuid muutumist peame tegema kaugemal, et siis on nagu kõik ka siinsamas lähedal veelgi parem... Lähedane elu oleks nagu igavesti samasugune... 

Täna olen tabanud end mitu korda mõtelt, aga kui mina  peaksin jääma ühel päeval veel kehvemaks, füüsiliselt... vaimseltki... KAS siis oleks sellisesse maailma hooliv ligipääs või mitte...    Maailma, kus võiksin olla auväärselt väetim, nõrgem ja abitum ka mõtlemises... Arvan, et siis enam mu maapealne olemine seda enam väga ei jagakski, et vajan rohkem igat sordi ligipääsu, kuigi omamoodi võiksin seda nõudagi, hästi vähe... sest oleksin vast vähesega rahul... Ma vähemasti arvan niimoodi... Mina ei tea ju - õnneks - mis tunne on olla veel väetim ja abitum... Sest praegu usun küll, et olen tugev ja mitte väga abitu. Olen kõigele vaatamata enda meelest täna täis elujõus.

Kas siis oleks minu kõrval keegi, kes teeks edasi seda, mida olen püüdnud ise anda temale... Või...

Käisin aias, kus olen peaaegu kogu elu  väga palju käinud. Ikka ratastooliga. Olen saanud alati hakkama. Ei mina ega usutavasti keegi teine meist ei mõelnud, et kord võib keegi teine ratastooliga seal samas aias hätta jääda... sest see keegi teine ei ole harjunud istuma ratastoolis nagu mina eluaeg... Siiski on istutud minu ratastoolis palju kordi, naljaga pooleks...  

Kurb on niimoodi mõelda...

Kuid elu läheb oma soodu... Loodetavasti rõõmsasti...

Kommentaare ei ole: