Pühapäev, august 30, 2020

Vihmapiisad aknal...

 ... ja ausalt öeldes tahaks kisada... karjuda... Olen naeratanud. Naeratan lõpmatult. Blogin ja kirjutan aina headest nähtavadest asjadest. Mulle öeldakse, et küll ma olen ikka tubli...

Olen tubli. 

Olen sellepärast tubli, sest elan omaenda elu. Igaüks on tubli sellepärast, et ta elab omaenda elu. Kui vähe me tegelikult nii mõtleme. 

Eile öösel vaatasin Öö televiooni. Hea oli näha ekraanil taas  Hagit. 

Isiklikult meenus  kohe "Ratastoolitants". Võtted. Ja kõik muu... Juba 34 aastat tagasi rääkisime filmis, mis tähendab olla puuetega inimene ja kuidas parandada puuetega inimeste elu - olu. Tegelikult sama jutt, mis tänagi, ainult teiste sõnadega.

Olen jälle mõnda aega tundnud, et jube raske on olla füüsiliste puudega inimeme, kelle hing on terve. Päevast päeva, minutist minuti tõesta, et suudad vaatamata omaenda füüsiliste vigadele, mida ei saa ega olegi vaja paremaks ega normaalsemaks muuta, elada oma elu. Oma elu, mida ei saa keegi teine elada. Oma elu, mida ei peaks teised aruandesse üksikasjalikult  kirjutama ja veel raha eest. Nagunii elan ja olen sadu kordi rohkem, kui teised teavadki. Jube kurb mõelda, et elu läheb murdub pooleks - üks pool minule isiklikult ja teine pool ametnikele teadmiseks... Kuid kummale poole jääb mu hing? Kummale poole kaldub minu mina? Ma ei saa ju end kaheks tükiks tõmmata - mind on siiski üksainus. Üksainus siin elus. Mu natukene teistsugune keha ja valgust püüdlev hing on kokkukasvanud. Kokku sulanud.

Ma ei mõtle iga päev, et olen valla sant. Leebemalt öeldes, ma ei mõtle iga päev, et olen erivajadustega. Et vajan tihti isikliku abistajat... Kui mõtleksin, siis läheksin usutavasti peagi hulluks... Hullu end ei ole eelkõige mulle endale vaja. Selles olen ka raudkindel.

Mul on mõelda muud. Muud, mis argielus ette tuleb. Veidi rohkemgi. Asjadele, mida ei näe, aga tunnetame. Tunnetame, kui julgeme ja soovime tunnetada. Mulle öeldi see nädal, et olen väga tundeline ja see olevat vahel halb... Tundeline olen. Emotsionaalne ka. Kuid milline veel seest poolt, seda ei aima keegi. Õnneks. Kas kellegil on üldse õigus öelda, mis tunnetega peab keegi olema... Või see kõlas nagu et erivajadustega inimestel ei tohikski olla oma emotsioone ega arvamusi tema enda kohta. Neelage alla , olge rahul - kõik on hästi. Hoolt kandakse ju ... Noo, ma ei tea. Ei saa aru. Päris ausalt ei mõista. Hoolt saab kanda ehk tõepoolest väeti keha eest. Aga selle väeti keha sees oleva tugeva hinge eest...??? Ja kas kõik siiski ei otsusta viimaks Jumal ja inglid... mitte projektide tegijad ja rahastajad, kes on samuti vaid inimesed nagu on erivajadustega inimesedki. Igaüks peaks hoidma ennekõige omaenda hinge. Omaenda elu. Et tunda end tublina. Tundma omaenda häid tundeid. Mitte hirmu tundeid. Ühe hirm kandub üle teisele, hirm on suurim vaenlane üleüldse. Minu meelest. Hirm teeb pimedaks, halvab... Hirm on ka tunne, mida aeg-ajalt õigepisut vajagi - muidu ei juhtuks hea aimamisi, tundmisi... 

Mida inimene siin elu tegelikult kardab... See on omakorda pikem lugu. Omaette küsimus. 

Kaks korda raskem on olla puuetega inimene.

Kolm korda raskem on olla puuetega naine. 

Aga ei ole hullu! Olen raskustega harjunud. Neilegi mina ei mõtle iga päev . Raskused  on minu elu osad. Muud ei midagi. 

  Taevaski nutab

minu kuumi pisaraid

rahena lumme. 

Olles 17 ... 18 aastane luuletasin tunde sellisena paberile. See tunne saadab siiani mind... 

Kommentaare ei ole: