Varsti aasta nädal kestnud

 Aeg lendleb oma sootu...  Alles oli uusaastaööl kell 00.00. Kõik algas uuesti... Ja nüüd tundub, et kõik endine, kuid iseenda sees on hästi rahu ja tunne, et kõik sujub, kuigi ümberringi on pingeline maailm. Ainult aasta number on uus... Kusjuures 2023 kirjutan kergesti ja mõtlemata... On olnud aastaid, kus olen jäänud aasta alguses mitmeid kuid mõtlema, mis pagana aasta on...

See uusaastaöö oli kuidagi tavatu... Hästi hästi vaikne. Toas olles tundus, et Kaagvere on väljasurnud... Ilutuletiku peaaegu ei näinud aknast... Aga ei, kuulsin oma mõtteid ja hingamist - mulle meeldis see väga. 

Üks kihvt hetk aasta lõppust, mis mulle endale pööraselt meeldib. Mul pole ikka kehakaaluga probleeme!!! Silma jäi kaal. Kaalusin end (loomulikult Kristi abiga) kolm korda - lihtsalt ei suutnud uskuda kaalunumbreid. Siis ohkasin siiski kergendatult. Kaalun ikka 39,... kilo! Aastaid on olnud see nii. Väga hea ju! Ma ei nälgi. Söön  magusat, Söön pea kõike. Ja näen välja nagu igavene 16!!! Ägeeeee!   

Täna usutavasti kohtusin uue  isikliku abistaja Mairega. Oli tore esimene kohtumine, Usun küll, et meil võib saada hea klapp.

Ma tegelikult panin tööpakkumise siia ja palusin facebookis jagada, Mujale pole pannudki... Järelikult, vist sai tööpakkumine üles täpselt õigel hetkel... 

Ausalt üht kandidaati ei ole näinud veel. Huvitav on see, et ta olevat maja ees olnud, kuid ta mobiilioperaator olevat jamanud... Me Karoliinega ei näinud aknast ühtki hingelist liikumast... Mõistatus. Ma ei imesta, kui ta üldse tulnudki... Kuigi ta lubas teinekord tulla... Igatahes seekord on kummaline... 

Ühesõnaga, ma soovin seekordki kõiki inimestega kohtuda. Sest kõik nagunii ei jää abistajaks ja ei peagi jääma... Samas on mul alati lisakäsi vaja 😉   Seda enam, et tean, mida see aasta kõik teha  soovin..,.