Mõnulesin. Molutasin. Olin täpselt nii nagu soovisin. Õhtul. Keerasin kõlarid peaaegu põhja ja nautisin muusikat. Laulsin kaasa. Harjutasin suu väga lahti ajama, voolavat häält välja laskma - aaaaeeeooooo 😂 Tegelikult ei harjutanud. Lihtsalt nautisin, tundsin kergust...
Laadisin pingeid maha, mida kogunenud mu sisse päris palju, mida teised ei panegi tähele... ega ma isegi tihti ei pane... 😀 Laadida saab tagurpidigi ju, et anda jälle ruumi ja akut kõigele uuele heale... Eh, vahel pingeidki head, olen seda ammuilma mõistnud - muidu ei hakkaks omaette hommikumatlis õhtul keset tuba laulma ja tantsima... Avastasin, et kõik möödub... Hetkes on hea olla õnnelik ja tänulik. Elu on kõigele vaatamata siiski ägedalt kena ja imeline. 💖 Aga ka sellele ma ei mõelnud nii tund paar tagasi... Olin . kulgesin, liuglesin...
Kassid vaatasin ära keeranud mind üllatanud ja jahmatanud. Muide, täna on ülemaailmne vasta-kassi-küsimusele-päev. Eks püüdsin siis seletada, et olen täie mõistuse juures.
Tänane pühapäev möödus hoopis kolmandat moodi. Mul oli tänaseks kaks noh enam - vähem plaani... Minna linna ja või osale meistriklassis ... Linna ei läinud, sest kokkusaamine lükkus edasi ja mul polnud päriselt head ideed, mida sompudes linnas teha... Meistriklassile, kus oleks saanud taas endaga tööd teha, puudus tuju ja jaks seekord... Ehk järgmine kord...
Ometi oli väga mõnus ja rahulik, särav pühapäev iseendaga.
Selliseid hetki, kus lihtsalt maru äge olemine ja nauditav praegu, on väga vaja. Igavene on just see sama praegu, kus oleme nüüd... ja juba on uus praegu... Hetk hetke järel möödub...
Uus nädal tuleb loodetavasti maru kihvt ja tihe... Aga milline täpselt tuleb - ei me ette tea 😉
Olge teiegi mõnusad omas mullis, mu kallid blogi lugejad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar