Eile õhtul, kui panin blogi lingi postitusega Kumust, facebooki, siis tekkis meil Dianaga väike vestlus , ta kommenteeris. Diana lahkel loal kopin ta mõtted siiagi. Mina ise olen Dianaga väga - väga nõus.
Diana sõnalt sõnad:
Väiksed ON mõnusamad. KUMU on kuulus ja värki, aga mulle on alati pisikesed ja intiimsed paigad meeldinud. Pluss et seal näevad kunsti ja kõike väga tihti ka need inimesed, kes sul ilmselt kunagi kuhugi päälinna Kumusse ei jõua/pääse. Kes võibolla muidu väga kunsti ei näegi. Maakolgastel on heas mõttes väga oma võlu ja missioon.
Lisaks veel see, et väikestes kohtades võivad täiesti kogemata kunsti otsa komistada ka inimesed, kes sihiteadlikult elu sees galeriisse ei lähe, sest et pole pähegi tulnud, ei pea end kunstifännideks vms, aga kui see kuskil kultuurimajas, raamatukogus või kohvikus otsa vaatab, siis äkki hakkab huvitama. Ja vaatabki sul näitust inimene, kellele see on vb tema elu esimene kunstinäitus (ja võibolla mitte viimane). Ja väikeses kohas ei teki inimesel ka seda tunnet, et no mis mina nüüd, ma pole mingi kunstiteadlane või mis iganes tavalise inimese arust sageli olema peaks, et päris teadlikult kuhugi galeriisse minna. Kus peaks end viisakalt riidesse panema ja. Ma pooldan kunstinäituseid, kuhu võib sisse astuda ka lüpsmast
tulles või pensioni järgi tuterdades vms. Ja kus ei pea tark olema või tark välja nägema.
Minu 15 aasta näituste ajaloos on tõesti käitud esmakordselt näitusel. Maainimesed ei sattu tihti näitustele. Kontserditele, teatrisse sattuvad hoopis tihedamine.
V õib - olla mõtleme eriliselt palju igasugustele ligipääsudele, kuid... Usun, et me ei suuda mitte kunagi mõelda igale inimesele ja ta ligipääsule x kohta . Ja võib - olla mõni ei soovigi minna elus päälinna. ka see on OK ju. Võib - olla mõni saabki ühest näitusest elamuse - mis siin valesti on, mitte kui midagi.
Minu meelest, võrdsus on see, kui inimene saab ja kogeb seda, mida ta ise oma elus soovib. Kuid tal peab olema võimalusi oma elu elada oma soovide järgi. Kui selle ära tabame, siis on ka maailm parem paik.
Mul on ammune unistus, üks näitus kujundada põrandale ja vaadata saab ratastoolis. Selle hullu mõte pani mulle pähe ükskord Karel Pärnus... Sest uskuge, mina näen oma maale seintel hoopis teisiti... Arvan, et vaatajal oleks ka maal põrandal vaadata hoopis teine... Kellegi nagu minu päris elu on põrandal, põrandal ligi. Kui seda poleks, siis ma ei saakski miskit luua ega teha.
Aga jah, pole võimatut ealeski.
Ise seame oma piirid ette... Pagana tore, kui kõikidel oleks piiride vaba elu ehk elu elamusi täis täpselt nii palju nagu ise soovitakse.
Elamine suurim kunstiteos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar