Täna käisime Mari - Liisiga jõe ääres suvitamas. Piknikut pidamast.
Mari - Liis tuli külla nagu lubas. Ja jalgrataga nagu 3 a tagasi suvel tööle tulles. :) Liisu oli/on ka ikka armas! Teda üllatas siiralt minu kodu :D Leidsime koos, et nüüd tuleks taga tubagi uut moodi teha :D (Jah, oleks vaid rahakest :S Aga küll saab kord taga tubagi taas remonnditud... ;)
Liisu polnud mind 2 aastat abistanud ning ometi olid tänagi tal kõik liigutused abistamisel nö automaatsed, endast mõistetavad. (Kui mõtlete, et kõik abistavad ühtemoodi mind, siis eksite. Ma pole veel kohanud kaht üli sarnast inimest, kel on abistamisvõtted ühtmoodi. Kuigi lõpp tulemus on alati sama. Mina tean täpselt, kuidas keegi mind abistab ja vastavalt sellele püüan ka kaasa aitada, et abistajal kergem on.)
Jõe ääres istusime tekil. Mul on siin lemmik koht, mis mulle meeldib siin kodu läheduses kõige rohkem. Seal on vaikne, maailm tundub kaugel olema. Täna tuli mingi suur auto mingi puuriga (nagu oma naise mõistusega aru saime). Puuris maasse auke. Härra veel ütles : "Tüdrukud, me teeme nüüd müra!". Jah, maapind meie all värises!! Küsisime, mida teevad.? Suplusranda ja ka vist väikest silda . Vald teeb. Tore ju. Seal olen minagi vees käinud. Liisu käis tänagi jalgupidi jõevees ning tuletas mulle, milline pipar olin too suvi, kui ta ootas mu vette tulekut :D (Mulle meeldib ujuda, aga kardan külma vett :P )
Siiski kurb, et maalmast kaob taas üks vaikne ja nagu mahajäetum kohakene.
Pilte tegime ka. Loodetavasti varsti mu kodukal näha.
Ja meie juurde tuli tütre pisipojaga endine mu naabrinaine. Tedagi polnud mõned kuud näinud. Ta käib siin tütre pool, aga tihti , kui ta Kaagveres on, olen mina kuskil lennus. Täna helistas, kus olen. Mõnus tunne on, et keegi ei suuda mind unustada :) Ikka küsin, miks mind ei suudeta unustada... Et ma pole eikeegi... ega põnev, olen lihtsalt erisugune... :P Liisu naeris: "Sa ise teed seda, et sind ei saa unustada!"
Mitte midagi ma ei tee.
Olen iseenda moodi vaid. :P :P :P
Aga olen siiski õnnelik, kuigi vahel ei taha seda tunnistada.!
Liisugi aitab mind mõnel päeval, kui leian/võin uue abistaja .
Nii hetkel tulen taas toime argipäevaelugagi.
Eks ole mu blog lahe ;)
Muidex, sorisin postkastis ja leidsin Leenu esimese kirja kuupäevaga 27 aprill 2004 . :D Ei ole küll Leenut veel päris oma silmaga näinud, kuid ta on kindlalt mu sõprade pikas nimekirjas ;) Ma ei tea, kuidas Leenu mõtleb, kuid mina ei kujuta enam nt oma msn-i temata ette :)
Kui kunagi saaksin emaga ja lastega suhted korda, kui kord mõistaksime jälle üksteist - oleksin täiesti õnnelik, et olen olemas .
See olemas olemine on vaffa,
kuigi
olen vaid iseenda moodi erisugune vaid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar