neljapäev, juuni 08, 2006

Eile oli lihtsalt armas tavaline päev

Nagu kiuste eile blog jamas, kui soovisin oma heast tujust kirjutada. Hea tuju ei olegi kõige õigem väljend. Ehk pigem mingi rõõmuvärinast, mis läbis mu hinge. Rõõmuvärinast, mis tekkitas natuke hirmugi, et kas mina olengi see... See hea tunne oli nagu vastuttasuks üleeilsele kurbusele...

Kõigepealt lugesin rate postkastis oma neti sõbrantsi kirja:

Lugesin Su päevikut.... Nii nukker... Kui Su lapsed tunneksid Sind nii paljukestki kui mina, siis nad oleksid hoopis uhked Su üle. Sa oled ju tegelikult fantastiliselt tore naine. Võin julgelt öelda, et palju palju parem kui enamus mu tuttavaid, kes mind iga päev ümbritsevad... Sellise kuldse hinge ülesleidmine hallist massist on IME!! Nii loodan, et ükskord nad saavad teada, milline suurepärane ema neil TEGELIKULT on.

Jäin hingetuks. Kananahk tuli ihule.
Jälle tõdesin, et kannatusi ja nukraid ootusi on vaja. Siiski sooviksin väga olla mitte silmatorgav - saate ju aru, mida mõtlen. Ometi ma ka ei taha olla see hall mass, mis on ümberringi oma elurada lõpuni jooksmas. Võidujooks pole veel võit, kui palju läheb mööda mõistmata, et see on hea kõigele vaatamata. Saabub surm ning ei saagi teada,l mis on ellu IME.
Aga kõiki head sõnad aitavad mul alles hoida minu armastus.
Fantastiline naine - ise pole julgenud eal niimoodi mõelda. Olen tavaline naiselik naine. On ju palju fantastilisemaid naisi :) Nagu sõbrants Monika isegi!

Riina, kes mind eile abistas, oli järjekordne inimene, kes naeratas: "Ma ei tea, aga ma näen sind jooksmas, et ma ei näe enam sind ratastoolis abivajana..." Sedagi olen kuulnud palju. Ikka ja jälle teeb südame alt külmaks, jõnks käib läbi - tegelikult on tore elada sellisena nagu olen.
Mul ei lähe meelest, kui jutustasime Evaga ja äkki olin ratastooliga maanteel peaaegu ümber - auk jäi ratta ette - ja Eva naerdes ütles: "Sórry, unustasin ära, et lükan ratastooli. Uskusin, et kõnnid mu kõrval" :D
Mina ise ei mõtle, et istun ratastoolis või toimetan jalgadega. Ma lihtsalt ELAN :D

Ja siis msn-s Mari-Liis, mu kunagine ka väga hea isiklik abistaja pakkus end taas hetkel appi. Väga armas! Ja ometi ma ei oleks kunagi uskunud, et Liisu soovib mind veel abistajana abistada, kuid mina olen väga rõõmus, et Liisugi pole mind unustanud. Homme tuleb külla mulle, ta tahab näha mu uue näoga kodu :) Eelmise väikes remondi tegin just Liisu abiga, sellest on alles taga tuba. Loomulikult Mari-Liis on ka nagu Riinagi isikliku abistaja "aseained" ehk sõbrantsid.
St
et otsin uut (uusi) abistaja(d) edasi.
Eile vestleski minuga uus abistaja kanditaat :) Arvan, et mõnigi blogi inimene teab/tunneb teda paremini kui mina.... Aa Liis on esimene abistaja kanditaat, kes küsis töö kohta infot Saksamaalt :) On küsitud inglismaal olles... :) Maailm avaneb :) Muidex, kõik mu tublid, vaffad ja head abistajad on olnud millegiga esimesed ja kordumatult meelde jäävad :) ;)

Issakene, mul ei ole korralikku kosmeetikat eriti enam :D :D :D Mari-Liis hakkab moraali lugema ;) :) :P Ehee...

lapiliisu, sulle võin öelda vaid, et vähemasti püüan mõista lapsi ja mul on hea meel isegi, et minu lapsed arenevad normaalselt ka pubeka eas. Seda siiralt. Kuid mul oleks neid palju kergem mõista, kui nad kõneleksid ja laseksid minulgi rahulikult selgitada olukorda. Ma ei ole kade neile emmedele, kelle pubekad on silma all iga päev - seegi on keeruline, raske ja närvesööv. Kuid minul pole seda eelistki, et lapsi oskuslikult aitada kasvu rasket iga aitada neil välja elada. Ja see, et nädalas või kuus kord helistades paar lauset vahetada - see pole ju see... Iga laps vajab ema tuge. Toetus pole vaid see , kui ema teeb ainult laste tahte järgi (kuigi laste vabadus ise otsustada peab olema/jääma) ega rahalisselt ...
Küllap ma ei ole hea ema - mina ise lubasin lapsed endast kaugele viia... Kuid tookord oli ainus võimalus lapsed ja end (ja mingis mõttes ka Aivarit) päästa kõige hullemast... Olen veendunud, et vastasel juhul ei kirjutaks ma siiin päevikut..... See kõlab väga julmalt.
Nüüd saan ainult kannatlik olla ja uskuda, et aeg raputab kõik paika.

Mul endalgi on olnud pubeka iga. Mäletan hästi. Ega mina isegi polnud kukkupaike :D

Kommentaare ei ole: