Neljapäev, jaanuar 28, 2016

Absurd kuubis ehk kaks paari jalgu on luksus!!!

Niisiis, abivahendite jama jõudis täna ka minuni.
Siiani olin jälginud probleemikat kõrvalseisjana mõeldes, kuna  see jõuab minuni. Ootasingi ära!
Ei, mul ei tule momendil rohkem maksta.
Kuid probleem on selles, et rendin kahte ratastooli. Seda aastaid. ITAKilt. Täna sain neilt arve ja ilusa selgituse. Esmapilgul jäi silma väike summa... Seejärel süvenesin. Siis ei osanud nutta ega naerda - see tundus absurd kuubis. Selgituses seisis:  Sellel aastal Sotsiaalkindlustuse ministeerium ei taha kahe ühesuguse abivahendi rendi eest enam maksta.
Nüüd pean homme jooksma Sotsiaalkindlustuse Ameti ja taotleda kahele ratastooli soodusrendi jaoks luba. Nad tegelevad soodusrendidega sel aastal.
Veebruariks peab korras olema. Vastasel juhul maksan ühe ratastooli rendi eest 21 € kuus.

Praegu on tunne, et õigem osta isiklik  ratastool. Ja veel kaks. Sest ühe ratastooliga ma ei tuleks toime. Eks käige õue jalanõudega mööda elamist ja vaadake, mis juhtub nt lume või pori jälgedega... Üleüldse on tunne, et loobuks üleüldse puudeastmest. Puuded on osa minust ja lihtsalt saan nendega sõbralikult hakkama. Paberiteta. Puudeta ei oleks mina mina...
Tunneksin vähemasti end väärika inimesena.
Võiksin elada vabalt lux elugi!  Kartmata, et keegi keelades loeb  mitu jalga või kätt mul üheaegselt on. Ratastool on ju mu jalad. Isiklik abistaja mu käed.

Kuid, kuna me Eesti väärtustab igat inimest...
Järjest rohkem näib mulle mingis mõttes sotsiaalsüsteemis suured sammud tagasi. Võime küll palju edasi minekust rääkida, kuid....

Puudega inimene võiks olla ka uhke ja hää, kui... puudeta inimeste suhtumine oleks  seesugune meisse ehk puudega inimestesse  nagu nad soovivad suhtumist iseendasse...

Kommentaare ei ole: