Laupäev, jaanuar 16, 2016

Hiiumaa!

Hetkel on peas muljede virr - varr.   Jõudsin paar tundi tagasi koju. Tänane oli  seikluste ja eksimise  päev.  Kaotasime Märjamaa tee ning Riisipere kaudu leidsime Rapla tee taas üles. Rallisime metsade vahel lumetuisus. Mul oli tunne,  et maailmal pole otsa ega äärt. Tegelikult oli väsitav sõitmine. Ohtlike olukordi oli mitmeid teiste poolt tekitatud, ka liinibussi... Miks inimesed ei mõtle enda ja teiste peale...

Aga
eile oli   tõesti hästi hea näituse päev. Mitte ei pannud vaid  näitust üles ega avanud, vaid ka õppisin pisiasju. Ott, kes on kunstiga tegelenud eluaeg ja noori õpetanud, on hästi lahe  ja kihvt, toetav ning ta ütles päris mitu korda, et olen hea ja päris kunstnik. Juba sellepärast, et ma tean, kuidas ja mis süsteemis üles panna  ja mida üldse soovin, olen ise juures.   Kogun ajalehti, kus minust  jutt... Tean täpselt, mitu näitust  on olnud jne jne
Mul hakkas natu kõhe. Ma polnud kunagi neid asju hea kunstniku reale kirjutanud. Lihtsalt arvasin, et see kõik on mu upsakus või ka jonnakus... Ja nüüd kuulen, et kõik on täpselt nii nagu peabki olema väga heal kunstnikul  :)
Maal "Naine" sai üksnes positiivselt tagasisidet. Ka "Tibud peos"... ja "Võililll"...
Õppimisest arvas Ott, et  parim õppimine on aina edasi maalida ja suuri maale. Mul olevat maalidel oma käe(jala)kiri olemas..... Seda öeldi ka aasta tagasi...

Hakka või ise ka lõpuks uskuma, et olengi kunstnik!

Suur aitäh Otile motivatsiooni eest!
See oli energialaks! Seda  just vajasin.

Esimene külastaja oli 3 klassi poiss Kristjan. Asjalik ja tore poiss.  Ta vist jäi jalka  trenni hiljaks, sest näituse avamine oli ka  põnev. Näitasin teda kallistades, et saan kättega kallistada. Ka näitasin jalaga kirjutamist.

Ööbimisime Padu hotellis. Isegi sauna sain üle  nelja aasta küll. Saun oli meil toas. Vastuvõtt oli äärmiselt soe. Mulle helistati juba kolmapäeval, mis kell jõuame ja kuna  õhtusöögi valmis teevad.


Aitäh Helerin ja Leho!

Varsti pilte ka.

Kommentaare ei ole: