kolmapäev, aprill 04, 2018

Tundeliselt...

Elu on nii habras...
Kui vähe mõtleme sellele, kui hästi on...  Oleme harjunud, et ollakse me kõrval panemata tähele, et ollakse me kõrval...
Meiegi kodus räägiti täna Kodutundest rohkem kui tavaliselt... See ei olnud ka nagu moe pärast...  Saatejuht Signega juhtunu puudutas küll tervet Eestimaad... Mind pani taas sügavuti mõtlema paljude asjade üle... Mõni päev tagasi jäin lugema kommentaare - ausalt, suutsin kolm - neli kommentaari, siis tuli kurbus ja pahameel - kuidas saadakse olla õelad ja kadedad, mõeldakse ainult rahale... Tavaliselt mina ei loegi mitte kuskilt kommentaare - pigem hoian enda närve... Kas tõesti ei ole aastatega midagi muutunud mõnede inimeste kommentaarides - oletan, et mõnigi inimene noorem ja ka uuem , aga negatiivne mõtteviis on ikka üks ja seesama kommentaarides...
See uskumatu.
See lootusetu...

Meil kodutunne kõikidel... Vähemasti loodan. Kel rohkem, kel vähem, kel isemoodi, kel teisiti - mõõdupuud ju ei ole. Meil samamoodi kõik head tunded enda sees...
Me oleme harjunud. Tihtilugu soovime kiiresti aina rohkem. Kui ei saa kohe, siis kurjad ja maailm sünge paik... Tuleme siis jälle arusaamisele, et nii see ikka ei ole olnud, kui kedagi või midagi enam ei ole enam eales... Siis meenub kõik hea. Mõneks ajaks. Ja siis  jälle hakkab tasakesi  ununema - ja jälle on ülekaalus kõik halb...
Elu ja surm on kummalised...
Minu meelest.

Väikesed šokeerivad ootamatud hetked, mis juhtuvad maailma suhtes vaikselt, mõjuvad väikeses ringis täpselt sama moodi. Sain ise kogemuse, kui haiglas olin, kuidas ehmatasin kallisid teistmoodi mõtlema. Nad ei näidanud seda välja, kuid seda sain tunda. Õhu kaudugi. Mina isegi olen hakkanud natuke teistmoodi mõtlema oma inimestele ja elule.
Hoolikamalt.
Armastus rohkemalt.
Aga ka ausamalt.
Kannatlikumalt veelgi, kuigi vahel kiirus tundub takistavat seda. Kui kiirus sunnib takka, ei saa olla rahulikult kannatlik, et küllap kõik laabub ja laheneb. Nii näib ju.
Aga probleemid laabuvad.
Mured lahenevad.
Kui ei tormata uisapäisa neid lahenedama. Kui järjepidevus on kadunud. Ja mõtledki, et elu ongi üks rist ja viletsus. Keegi ei mõista ega armasta. Ja kui hakkadki end haletsema ja vihkama arusaamata, et sedasi lükkadki kogu hea energia ja armastuse endast eemale...

Armastagem, aga ausalt ja siiralt, iseendid ja üksteist. See on parim edu saladus.
Elagem tundega, et homme on täna, kuid ärge kiirustage ette. Elage praegu ja kohe ja ikka sajaga.
Kui saab selle eluviisi nippi kätte, ongi kerge elada. Kuigi vahel ikka löövad mured ja jamad pea kohal kokku...

Lihtsalt pidin kirjutama mõtted siia.
Kas õiged või valed - jäägu igaühe enda otsustada.

PS Isikliku abistaja teenuse leping Kastre vallaga on olemas nüüd. Närvikõdi oli ainult kolm kuud sellel aastal pluss eelmise aasta lõpp . Igatsus ühe asja järele rõõmsasti lõppenud. Kuid keegi ei tea, mis pidin üle elama ja tundma seda vajalikku lepingut oodates...   Aga see on hoopis teine teema ja jutt.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma ei tea, mis kommentaaride peale sina sattusid, aga mina neid õnneks ei näinud. Mis Signega juhtus on muidugi ootamatu ja jahmatav, aga tuleta kasvõi Kevade filmis Lible öeldud sõnu Arnole meelde, et kui inimese aeg saab möödas, siis tuleb minna. Ja siin ei loe, kas oled noor või vana. Kui aeg minna, siis aeg minna. Signe ootamatu surm õpetab meile, et hooligem kaasinimestest siis, kui nad veel olemas on. Pärast surma on juba hilja.
Kõige suurem kaotus on Signe lastele ja lähedastele. Meie, võõrad, kes teda ainult telesaadete läbi tundsime, unustame selle kurva sündmuse peagi, sest aeg läheb ju edasi...

tiia ütles ...

Kas me ise oleme mõtelnud, mis siis saab meist endist, kui siin maailmas saab me aeg otsa... Kes kui kaua meid mäletab... Iga surm on tegelikult ootamatu... Mina usun, et pärast surmagi saab hoolida, kui oleme hoolinud siinses elus... ja kui oleme kellegist väga hoolinud... Usun ja ei usu ka - seda on ju raske uskuda - aga pärast surmagi jätkuvad me toimetused ning ehk on meid rohkemgi kui siin maailmas... sest mingi nähtamatu maailm on siin nähtavas maailmas siiski olemas... Kadunud inimesed ei kao kuhugile, on me südametes - aga kas ainult... See on küsimuste küsimus.
Jah, Signe juhtunu pani paljus mõtlema ... Lähedastele on see kohutav kaotus...

Raha jama on juba inetu, mis keerles Kodutunde ümber... Inimesed on ikka uskumatud. Inimene oli veel haiglas, kui jäi suur raha juba ette...