Pühapäev, aprill 29, 2018

See on see... ehk hetki ka Tallinnast ja Sauelt

"See on see..." kuulsin eile kolme ja nelja tüdruku hüüatust, kui nägid mind. Jalutasime Viivega Balti jaama poole. Naeratasin tüdrukutele...

Pärast näituse avamist lõunat Lidos süües tundis keegi Swedpamga töötaja mind ära. Tuli juurde ja õnnitles. Ütles, et kohale ei saanud tulla, kuid vaatas ülekannelt facebookist.

Eile, see on reedel kodus näitasin videot mammalegi. Ta oli õnnelik, et sai ka osa minu rõõmust. Tegi meile Mellaga aplausi. See on suurim rõõm, kui jagada oma kallile oma saavutuste rõõme 😉😊 See on see, mida saan kinkida mammale tänuks hoole ja armastuse vastu.  💓😊  Tean, et minu kallid elavad mulle iga näituse korraldamisel ja avamisel kaasa. Vahet pole kui kaugel me üksteisest oleme.




Balti jaama turult, kus käisin esimest  korda, kui uues kuues, leidsin omale auto.Kolme rataga. Kui ükskord load teen ja rikaks saan, siis ostan 😉😋

Pealinnas on nii palju uut, mida polnudki lähedalt oma silmaga näinud. Ei olnud kaua jala kõndinud. Autodega jääb paljud pisiasjad nägemata ju.










                       Viru tänavalt leidsin sellise eluka 😀












Mõned pildid veel näituse avamisest





Ja ülespanemisest







 Ööbisin Sauel. Ikka Liia ja Heiki juures. Jõudsin Maarikale külla Saue armsasse kiriku. Oli kena jalutusretk Sauel.
Sõitsin üle pika aja porgandiga ehk normaalses eesti keeles rongiga.

Ongi aprill 2018 varsti läbi.
Ägedalt lahe kuu on olnud kokkuvõttes. Ühte kuusse mahtus kogunisti kolm näitust.Ühes suures Tallinnas. Kuu alguses mõtlesin küll, et mina ei jää ellu... Kõik oli uskumatult hullumeelne. Närvikõdi oli suht kõva. Püüdsin rahulikult võtta - tegelikult tegemised laabusid  suurema paanikata.
Jäin ellu.
Usutavasti sain oma kunstile palju  jälgijaid ja sõpru juurde  😊 Nägin rõõmsaid silmi.

Kommentaare ei ole: