Neljapäev, aprill 12, 2018

Pean taas iseenda leidma ja unistus fonolukust

Olen iseend kaotanud. Tegelikult juba päris mõnda aega, kuigi püüdsin  ja püüan olla hea moe ja näoga... Eile õhtul  tundsin, et enam ei jaksa raasugi olla. Ei jaksa  mitte midagi teha. Ei jaksa kellegile olemas, ka iseendale. Milleks peaksin... Kellele peaksin... Ma ei jaksanud üksinda olla ja ma ei oleks jaksanud ka kellegiga  koos olla...
Täielik tühjus. Jõuetus.

Selliseid masendusi on mul harva. Kuid siiski on. Vahetevahel.
Neid hetki tuleb lihtsalt üle elada.

Ma arvan, et viimane piisk masenka kukkuda oli mulle Tarbijavaidluste komisjoni ettepanek - ühesõnaga - loobuda Elektrilevi ja Eesti Energiaga vaidlemast. Sest kohtuski jääksin kaotajaks. Et on olemas lepingud, tagant järele olevat raske midagi tõestada  ja mulle pakuti ka maksegraafikuid.
Mitu kuud probleemset jamamist suure elektriarve pärast nulliti ilusti. Loomulikult on võimalik asja jätkada. Ootan oma targemate nõu  ja soovitused ära, siis otsustan, mis edasi teen.
Valik siiski minu.
Võimalik, et Tarbijakaitse teab juba, et Eesti Energiaga on raske  vaielda.
Kas siis ongi nii, et teiste apsakaid elektris, mis  on olulisem abivahend 24 x 7 tegelikult, peab ikka vaesem kinni maksma...
Ja nüüd saan aru, miks vähesed inimesed lähevad Eesti Energia ja Elektrilevi vastu.
Tugev närv peab olema.

Mul on olnud hea  kaasamõtleja ja nõuandja. Aitäh Jelenale ja ta kaaskonnale.


Suur arve - 751 eurot - on mul makstud. Ma ei usu, et oleksin rikam, kui näiteks siiski edasi sõdin. Asi on juba põhimõttes. Sügavuti mõelda, mis saab siis, kui üli suure elektriarve saab inimene, kes vajab sotstoetusi ja kel ei olegi kedagi oma inimest, kes aitab maksa... Kuidas siis laheneb... Elektrita jäämine jne.
Õudukas, minu meelest.

Õhtupoolikul tuli ootamatu üllatus 😉
Erika, mu üks parimaid abistaja, tuli külla. Nägime aastaid tagasi... Natuke oleme aeg - ajalt suhtlenud ikka... Aga päris kohtumine on hoopis rõõmsam. Seda alati.

Mina sain jälle teada, kui oluline oleks minule fonolukk. Ma ei saa ju trepist alla minna ust lahti keerama. Alati ei ole ju naabreid ka kodus, et minna mu asemel keerama ust lahti. Igakord ei saa külalistega varemalt kokkuleppida.Lõppude lõpuks, vahel on häid ja halbu ootamatuid hetki, kus vaja kiiresti ust lahti, Järgmisel KÜ koosolekul tõstan küsimuse üles. Seejärel saaks valdki toetada... Aga arvan, et majarahvaski võiks fonolukule mõelda...

 Usun, et leian peagi end  taas. 

Kommentaare ei ole: