Tõenäoliselt üks uus tüdruk isiklikuks abistajaks on juba silmapiiril. Ta tuli silmapiirile veel enne, kui jõudsin töökuulutuse välja. Usun, et mu endine isiklik abistaja Diana räägib ja jagab talle palju oma kogemusi sellest tööst.
Lihtsalt tundsin, et täna ja praegu on see õige aeg, kui hakata otsima uut tüdrukut või uusi tüdrukuid. Vist ongi hea aeg.
Saatsin tööpakkumise kõrgkoolidesse. Ülikooli polnud saatnud mõni aasta vist - ei olnud nagu vajadustki... Mu kõhutunne ütleb, et seekord päris facebooki töö otsimiste lehtedele oma isikliku abistaja otsimist ei paneks... Kuigi blogitust, et vajan isikliku abistajat jagan, facebookis siiski. (Jagan blogitusi facebookis pea iga kord, kui blogin.)
Arvan, et vajan siiski mitut abistajat... Aga eks näeb. Ärme tõtta ajast ette. Kõik tuleb, mis/kes tulema peab.
Jah, mul nagu oli hästi abistajatega... Tegelikult oligi normaalselt hästi.
Elus ikka juhtuvad asjad väga ootamatult ja ettearvamatult, siis nii ka juhtub minu ja isikliku abistaja töösuhtes. Nii halvad kui ka head asjad. Saan suurepäraselt aru, et abistajatel on ka oma isiklik elu ja omad mured - rõõmud, olen püüdnud alati töösuhte probleeme positiivselt lahendada. Ma ei oska öelda kumb roll on mul olulisem - kas tööandja või IAT kliendi. Mulle endale tundub, et mõlemad rollid olulisemad. Aga kuskil on olemas minulgi piir. Ma ei tahtnud seda tunnistada ega tahagi praegugi... Töösuhte peab õigel ajal lõpetama, või kokkulepitud ajal, heaga. Sest arvan, et ei ole olemas lahendamatuid probleeme. Ja minna üksteise suhtes hoopis teistes rollides ilusti edasi.
Minagi pean siiski ka oma elule mõtlema. Oma tegemistele/toimetustele mõelda. Oma tunnedele mõelda. Selleks, et mina iseendaga jänni ei jääks, vajangi väga head isikliku abistajat ehk siis väga häid lisa käsi ja jalgu. Teisiti ma ei suudaks ega saaks iseendaga füüsiliselt hakkama. Kohutavalt karm oleks, kui mina kaotaks enda, siis poleks mind ka teistele, kes ehk siiski vajavad... Julgen vähemalt nii mõelda, et mõnigi inimene vajab mind sellisena nagu olen - väikese positiivse sädemena või midagi sellisena.
Vahel unustan ikka end tahaplaani. Sest mul on tõesti töötajate ehk isiklikke abistajate heaolu oluline...
Aga kui lolliks lähen, kellele siis mind lollina vaja on? Igatahes mulle endale ei ole end lollina vaja!!!
Vahetevahel on tunne, et mu elu - olu koosnebki mõni hetk abistajatele mõtlemisest. See tunne on aga ka ununenud väga super abistajatega, kes osanud olla nähtamatu varjuna mu kõrval ja/või mu taga (sõna otseses mõttes). Huvitav, on see, et nendega olen suutnud kohutavalt palju teha - käia - olla. Teha pisiasjugi. Minu oma energia on siis ülal pool pilvi... ning lon olla kerge.
Võib - olla nüüd mõeldakse, mis mul jälle viga on... Tegelikult on enam - vähem hästi. Kontrolli all. Ja ma ei kirjuta ka selgemaltki. Kes saab aru, mida segaselt mõtlen, see saab aru. Kes ei saa, sest ei ole teemaga kursis ehk, see ei saagi aru...
Ahjaa, kuulsin, et isiklikkele abistajatele maksaks meil juba 10 eurot - päris hea. Millegipärast kahtlen selles väga! Mul endal oleks küll auväärne maksta nii kõrget tunnihinda, kui see oleks vähegi võimalik... 😀😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar