Teisipäev, oktoober 02, 2018

Appike,

... alles praegu jõuab tasapisi mulle kohale, kuhu olen jõudnud vaatamata raskustele kahekümne aastaga...
Kunstnik, stipendiaat Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus...
Psühhodraama assistent - rahvusvaheline tase Assistant of Psychodrama Group...
Rahvusvaheline mäng... Või kas on mäng..
Tõsine töö vist siiski.
Higi ja vaev läbi naerude kaja.Samas läbi pisarate.

Tegelikult see ei ole see, millega peaksin jääma rahule. Mul on tunne, soovin veel ühte ja teist veel ja veel ja veel...Ei, mitte ahnuse pärast, jumal hoidku!!!
Lihtsalt õppida juurde.
Olla endaga rahul.
Anda teistele oskuslikult parim, mida saan anda ja jagada iseendast.

Kuigi suuri ja edukaid tunnistusi mul pole.
Veel.
Aga kas paber ongi see kõige - kõige... Arvan, et ei ole. Kuigi paberiga tuleks nii mõnigi asi kergemini kätte. Või peaksin ütlema, et tuleb kergemini jalgadesse!?
Mu naljatamised ei kao vist iialgi. See on hea. Usun.
Naeratus on parim ravim.

Olen aga vaatamata kõigele vaid tavalisem inimene. Habras naine.
Oma rõõmudega.
Muredega.
Isikliku elu - oluga.


Kommentaare ei ole: