Kõrval oleva uksega, milles oli ligipääs, oli vähemasti minu jaoks sehkeldus ja tundsin end ebamugavalt nagu siiski ei oleks ma oodatud külaline Kultuurikeskusesse. Loodan siiralt, et välimaa külalistel ratastoolides sellist tunnet ei tundnud hetkekski. Muidu oleks mul piinlik...
Aga jõudes kohale läksime kõrvalukse juurde:
Mitte midagi.
- Helistasime. Ootasime.
Mitte midagi. Keegi ei võtta telefoni vastu.
10 minutit möödas.
Hanna ütles, et lähme trepist, saame kiiremini. Raputasin pead. Naersin. Hanna sai aru suurepäraselt, et ootan juba kiuste.
- Helistasime teist korda. Pika peale võeti vastu telefon vastu.
- Paari kolme minutiga tuli üks proua.
- Lükkas ukse lahti
- Ütles Hannale: hoidke uks lahti.
- Tormas uurima infatõstukit.
Mul oli tunne, et ta ei osanud või oli tal miskit kadunud.
- Seni oline sisse pääsenud, Hanna oskuslikult lükkas ühe käega ratastooli, teisega ust. Aitasin jalaga ka ust hoida nagu
alati. Ees oli väike trepp.
- Ütlesime Hannaga ühes taktis prouale, et me ei vaja trepironijat. Ja jooksime trepist üles.
- Proua mühatas ahaa, ja tormas minema. Oli vist õnnelik.
Ära tulles nägime, et töölised tassivad kaupa sisse. Mõtlesime, et hiilime nende vahelt kiiresti välja. Trepist alla, kuid uks lukkus. Nohjaa, kedagi ei olnud kedagi näha...
Olime tõesi solvunud juba, miks mina ei või vabatahtlikult ja endast mõistetavalt, ilma kellegi tagaajamiseta sisse - välja käia.
Ühisel meelel otsustasime Hannaga lähme inimese kombel peauksest välja. Oli tõesti päris inimese kerge tunne, kellel tõenäoliselt palju head ja põnevat ja asjalikku ees. Trepil lehvitas tuul mu juukseid... See oli mõnus. Tajusin, et olen poolel teel tähtede poole... iseendana. Olgu see tee ükskõik, kui raske...
Ligipääs peab olema ligipääsulegi!!!
Inva-wc ma ei näinud peeglisse. Hanna nägi vaevu. Peegel lihtsalt kõrgel. Ühe vea leian ikka inva-wc-s ikka pea alati...
Ma olen vist õel. Lõpmatu tähenärija. Kuid ma ei taha taevatähti!!!
Tahan igapäevaseid pisiasju, et need on normaalselt kättesaadavad. On seda siis palju tahetud!?
Aga näituse avamine oli kena.
Kuid siiski, kui jällegi oma eesti keelele puudus tõlke. Saan aru, et enamus külalisi, keda oli ülekaalus, oskasid inglise keelt. Eestlasi, kes külalised, oli väga väga vähe (Liia vist ainus, kes tuli ja meil oli tore jälle koos olla) kuid siiski tõlge võinud ju olla kas või ühele inimesele. Ma nagu panin tähele, et lätlastel oli tõlge, võib - olla oli see omavahel kokkulepitud, kuid siiski...
Imelisi hetki oli avamisel palju - palju.
Muusikalised etteasted olid võimsad ja imeilusad. Teiste kunstnike maalid on mõtlemapanevad. Kõik pildid on väga erinevad. Mina usun, et kõik me siin maaimas ajame üht asja, kuid igaüks ajab seda asja väga omamoodi. Siit tuleb see, miks sageli ei mõisteta üksteist.
Külli kommenteeris eile hilisõhtul veel, et minu maal on näituse nael ja soovis õnne. Minu jaoks on uskumatu. Olen mõelnud siiani, miks mu töö võlub ... Ma ei tea tõesti... Võib - olla aus ja siiras olemine värvides... Uskumatu kuidagi, kuidas olen suutnud rallida maailma suurte ringidega. Higi ja vaevaga. Märkamatult. Endalikult naeratades maailmale. Mul vahel kõhe tunne, samas hea tunne, et olen vastu võtta kõikvõimalikke väljakutseid... Seegi näitus tuli mul üle öö, kuigi teadsin, et ma ei ole nö kindla usuga - kuigi minu sees on minu usk, millesse usun - ja mõtlesin, et kutse on kitsale ringile, kuid siiski proovin... Sest kaotada polnud midagi, pigem võida.
"Õnn
on olla naine. Natuke keerulisem olla erivajadustega naine. Õnn on
õnnelik olla. Natuke keerulisem ehk õnnelik olla erivajadustega
naisena.
Mulle
on alati meeldinud, et õnne on pisut raske leida. Olen naine, kes
ei ole mitte kunagi saanud joosta õnnele järele. Küll olen terve
elu rallinud istudes ratastoolis õnne kõrval. Naeratades. Ka
nuttes. Armastades. Vahetevahel vihates... Ja siis jälle armastades.
Naeratades.
Usun,
et naine peab olema naiselik istudes ratastooliski. Usun, et naine
saab olla ilus ja seksikas vaatamata oma erivajadustele. Usun, et
ilus ja seksikas naine on tark ja edasipüüdlev olgugi, et võib –
olla ei ole kallistavaid käsi ega kõndivaid jalgu... Usun,
kindlasti on erivajadustega naine armastav naine, sest tal on süda
ja hing.
Jah,
maalil on väga minu oma näoga NAINE.
Mul ei olnud teist modelli ratastoolis kuskilt võtta. Nii olingi
iseendale modell, sest soovisin väga värvide ja pintsli abiga
kujutada naist
ratastoolis.
Minu kunagisest julgusest olla akti modell algas ühe mu parima maali
sünni ja elulugu. Kogu maali valmimise protsess oli aasta aega.
Minu
jaoks on oma maalimine tavaline, kuigi maalin jalgade abiga, hoides
pintslit parema jala varvaste vahel. See ei ole eriline mu jaoks,
sest teen kõiki muidki tegemisi ja toimetusi jalgadega. Minu kätest
on mulle vähe kasu, sest nad lihtsalt ei allu mu käskudele ega
tahtele. Kätega saan siiski kallistada.
Ma
olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu
stipendiaat aastast 2007. Tänaseks teadakse mind juba omanäolise
hea kunstnikuna. Eestis rohkem, mujal maailmas veel natuke vähem.
Sünnitrauma
tõttu olen mõistnud, et ei ole olemas tegelikult füüsilisi
takistusi mul endal. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Tähtsam on südames soov julgus olla mina ise ja armastada oma
paljusid tegemisi ja oma kalleid inimesi. Kannatliku meelega võidelda
pahade asjade ja suhtumiste vastu.
Elu
on parim kingitus, mis on mulle kingitud!
Olge
kõik te hoitud ja armastatud, kes jäite viivuks mu maali vaatama
ning lugedes mõtlema!
Tiia"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar