Esmaspäev, oktoober 01, 2018

Oktoober

Juba oktoober.
Aasta hakkab taas lõppu poole  saama... See on vaid kokkulepitud aeg... Kõik läheb oma soodu edasi, ja aegki...
Oktoobris on olnud mul õnn ja tohutu kurbus ning siiski kokkuvõttes rõõmude õnn, mis on andnud üks oktoobri hetk kolmkümmend aastat tagasi... Huvitav, eile vaatasin ja kuulasin teleris, et poliitikas oli 1988 oluline, kuid seda mina ei mäleta eriti, kui kuskilt ei kuule - siis tuleb küll meelde... Mina mäletan oma elu pöördepunkti. Oleks siis vaid teadnud ja keegi mulle öelnud, milliseks mu elu kujuneb ja kuhuni ma jõuan, siis oleksin laginal naernud, et liiga hullumeelne, pisarate rohke ja siiski hea õnnelik elu seisab mul ees, et mine õige kuu peale.
Siis ei oleks ma uskunud.
Täna olen tänulik, et julgesin sellise elu vastu võtta. Lihtsalt hakata oma elu elama. Teadmata, kui paljud ristteid mulle ette sattuvad...
Usun, et üllatusi elus tuleb veelgi. Loodan, et rohkem häid üllatusi, kuid halbu. Sest kui poleks ühtki üllatust, siis arvatavasti ei kestaks elu kaua... Edasi viiv tahe kaoks. See oleks kole lugulaul.
Võib - olla kuskil kõrgemal on keegi, kes siiski salaja juhib mind. Hoiab mind. Teab, kui palju suudan... Võib - olla ma ise ei teagi, kui palju veel suudan või jaksan... See mõte toetab mind. Kuigi vahel ununeb ning siis tuleb jälle meelde...

Ja kuskil oktoobri lõppus või novembri alguses saab mul siin, Kaagveres oldud kakskümmend üheksa aastat... Uskumatult kaua. Täpselt kuupäeva peast ei mäleta, kuna sai hakata mõtlema siia tulemisele, kuid see otsus tuli suht kiiresti... Kuigi tookord mina kahtlesin ja olin isegi vastu...

HEAD oktoobrit ja sügistki! 
Pimedas õhtus on alati valgus ja soojus. Hoidke see meeles. Julgesti. 

Kommentaare ei ole: