Teisipäev, oktoober 16, 2018

Otsin ikka veel isikliku abistajat

Ma ei saa lihtsalt aru, mis toimub...
Ei leia lihtsalt inimest, kes tahaks kas või tulla töövestluselegi  - hästi kummaline... Mõned ikka kirjutanud, et tahavad väljakutseid ja tööd, praktikatki - ja teist korda kirjutades loobuvad, et ei ole ikka aega ja otsivad veel rohkem paindlikumat tööd...  Selle viimasega kehitan küll õlgu: kui leidakse lahkemat tööandjat, kes veel kannatlikumalt  pigistab silmi kinni tööaja suhtes kui mina, siis sooviksin teda näha ning küsida, kuidas ta hakkama saab.
Mina püüan toime  tulla.
Jah, keeruline on. Ausalt. Tööandjanagi.
Tööd küsis ka venelanna. Ütles, et Eestis on raske tööd leida, sest ei oska eesti keelt. Kirjutas küll heas eesti keeles. Mina oleksin talle tööd andnud küll. (Ennemgi on olnud ju hästi toredaid vene tüdrukuid abistajateks.) Kuid paar päeva hiljen tuli taas kiri, et reisib hoopis Eestis ära. Tema valik loomulikult.
Mitte keegi ei ole küsinud palganumbrit. Raha vähesust või rohkust ei saa seega olla loobumise põhjus.
Töövestlusele ei ole keegi jõudnud.
Huvitav, kas tänased üliõpilased ei tahagi töötada enam... Panin töökuulutused eelmisel nädalal ka kõrgkoolidesse.  

Mina loodan ikka, et leian ükskord niikuinii jälle super hea iskliku abistaja.

Kommentaare ei ole: