Esmaspäev, oktoober 15, 2018

Õhus jätkuvalt igatsust värvides

 Niisiis, pärast 29 aastat  olin taas täna Värskas. Hästi tundmatuseni muutunud ja tuttav.

Ja ilmaga vedas  täiega. Suvine.

Setomaa kultuurimaja, seal majas on  ka vallamaja, leidsime kohe. Peauksest pääs ilusti sisse. 😊
Ja muide, inva-wc kabiin naiste poolel oli ja  on üks parim, mida mina olen näinud. Peegel oli eesruumis oli ideaalne - nägin end jalatalast pealaeni. Millegipärast usun, et meeste poolel on inva-wc samasugune. Mul oli naise  tunne, mitte kesksoost olevuse tunne, inva-wc-s.  Räägin ju alati, et ei ole vaja eraldi wc-d, on vaja lihtsalt üks kabiin vaid kohandada.
 Näitust "Igatsus", mis nr 55,  sai jälle väga omamoodi. Kahte saali. Maale jätkus, kuigi praegu on mul tõepoolest tööd kolmel näitusel. Suures saalis suured  maalid...  Uusi töid näitasin vaid täna avamisel, sest nende aeg pole veel näitusel olla. ..  Ja raamatud jäid lugeda... 

Setomaa   muusikat oli väga spontaalselt. See oli armas.

Ja veel. Mulle otsiti tädi Eva telefoninumber. Helistasin südame põksudes. Tädi Eva, kui kuulis, kes helistab, olin esimestel hetkedel  kavala häälega... kuid kui ütlesin oma nime, siis üllatus... Mõistan, et telefonikõne oli  talle ootamatult üllatav, siis jätsime kohtumise järgmiseks korraks. Suur rõõm  oli kuulda, et terviseprobleemidele vaatamata tegeleb võimlemisega ning ikka ei ole tal aega... Ta on minust kolmkümmend aastat vanem... Tahaksin ise ka niimoodi vananeda, et kõigele vaatamata olen tegutseja.

Sõbrad, kõik sõbrad,  olen tänulik tänase eest!
Eriline tänu Kellyle, kelle abiga sai see näitus teoks! Ja Maurile, kelle pildid veel tulevad ning pani maalegi üles.
Ja muidugi taas aitäh Hannale, kes abistas mind näituse avamisel kuuendat korda!

Kommentaare ei ole: