Neljapäev, märts 26, 2020

Kõik on olnud ja on...

Mõtlen omaenda elule ja...
Mulle tundub, et minu elus on kuidagi moodi osa asju olnud juba... Ma olen rääkinud ikka, et käisin tavakoolis. Nii see on olnudki. Kuid... hästi palju õppisin kodus. Sest käisin koolis kahel päeval nädalas, harva kolm päevagi. Nende päevadega praktiliselt õpetajad kontrollisid mind ja seletasid kiiresti uut osa,  mis jäi kodu õppimiseks. Mul polnud eriõppe programmi . Oli teistsugune koolis käimise korraldus.  Mul polnud lihtsalt võimalust iga päev koolis olla.
1. klassis oli küll täielik koduõppe. Aru koolis käisin pidupäevadel. AGA siis saingi esimese õppetunni. Ükskõik, kus mina õpin, kas kodus või koolis, pean enda eest vastutama. Siis sain oma esimese kolme väheste kolmede hulgast, kuna mul oli vaja mängida. Mu vana lubaski mul otsustada, mis tähtsam. Sest ma ei kuulanud sõna. Ja tegin kooli eesti keele harjutuse kiiresti ja  vigadeta - oligi kolm. Nutsin. Olin endale vihane ja kogu maailmale. Vana ütles nagu alati, et mõtle nüüd elu järele.
Teise kolme sain alles keskkoolis. Siis olin tüdinenud viitest. Tahtsin kogeda tunnet, kui natukene lohakamalt õppida.. Tahtsin kahtegi, päriselt ka!!! Ei õnnestunud saada. Viimases klassis, käisid õpetajad minu kodus, kuid minu klassiõde käis ka siis mu pool  koolis, sest tal sündis pisitütar. Pisitütar käis emmega kodukoolis.
Nii, et mina tean, mis on kodus õppimine. Kuigi kellaaegu õppimiseks valisin mina ise. Ega siis olid õpikud ja töövihikud.
Ma väga ei mäleta, et keegi oleks mind sundinud õppima. Ikka ise.
Vahel oli maru igav.
Siis viskasin õpikud ja töövihikud - vihikud nurka. Tegelesin muuga.
Kuid koolis oli seetõttu palju põnevam ja ägedam.
Alles paar aastat tagasi sain teada ühelt klassiõelt Sillaotsast, et me klass oleks soovinud mind iga koolipäev tundidesse...
Suhtlust on vaja.  Päris kindlasti.
Koduõpe võib toimida. Kuid see ei ole ikka see, mis vahetult koolikontakt.
Usun,  et ka videokontakt ei asenda päris suhtlust.

Ülikooli ajal püüdsin üksvahe õppida kodus kolme lapse kõrvalt. Keeruline oli. Öösiti rahulikum...  kuid öösiti olid ka teisi toimetusi ja tegevusi.

Koduateljee on olnud mul  juba 14 aastat.
Kodukontor ka.

Jube raske on sundida end tööle minna. Teise tuppa või teise nurkagi.
Ja kui kuulen aastaid, et ma ei käigi ju tööl. See ei ole töö - oled ju kodus ja istud... Mängumaa nagu...
Nohjah, nüüd siis tuhandeid inimesi kodu - töö - mängumaa suluseisus.
Ja mul ei ole hea meel selles, et ehk nüüd keegi mõistab, mis tunne mul on olnud. Kuidas kohanenud oma eluga...

Kindlasti ei jää maailm samaks, mis täna ... Ma sooviks siiski väga - väga uskuda, et inimeste tõelised lähisuhted ei kao jäävalt . Vastupidi hoopis... Usun, et unisversium soovib öelda midagi just selle kohta, et kõige tähtsam inimeste suhted, kui kõik muu. Ma ei ole tõepoolest ära keeranud. Kuid võib - olla sellepärast, et olen pidanud hästi palju üksi olema, olen saanud ka hästi palju sügavuti endasse vaadata. See pole üldse raske. Kui harjud ära.
Harjud ära nii iseend kõigepealt nägema ja tunnetama, et keegi teine seda ei pane tähele. See ei tähenda, et  ajad oma nina taeva poole. Vaid annad oma hingest armastust teistele enda kaudu.
Aga see on taas pikem teema. Ehk lähiajal kirjutan lisa.

Mul on olnud raskeid aegu. Vahel on  olnud tunne, et nüüd ongi lõpp...  Korraks on olnud hirmgi. Kuid tagant järele mõelda, on olnud siiski päris suur lootus, mis on mind aitanud.
 Võin julgesti öelda, et hirm ei aita mingil juhul edasi ega lahendusi leida. Ta halvab kogu keha ja mõistuse ja südame.
RAHU , AUSUS, LOOTUS, RÕÕMUSÄDE, USK on  need, mis esmalt vaja, et olukorrad muutuvad paremaks.  
https://www.youtube.com/watch?v=jxTCMoF5oHM&feature=youtu.be&fbclid=IwAR2gEniIJMXeC7JvVfIH_qTOa9IOkM3tqv851eR1ZcyEf6mfXdU-4kV3GMk

Kommentaare ei ole: