Reede, märts 27, 2020

Üks vahva päev täna

Vahvam ja pisut erilisem, hea poolest. Olin üle pika aja omaenda elutoimetuste sees. Naudisin elamist.
Ausalt ka, uudiseid kuulasin üks kord päeva jooksul, keskpäeval. Mulle piisas. Selles ei muutu maailmas miskit paremaks, kui minus endas püsib ja süveneks hirm või jumal teab mis veel...
Mina OLENGI kodus.
Mitte ei püsi kodus - juba sõna "püsi" tõrjub positiivsust. Minu meelest. Kõlab nagu käsk, mida ta ongi. Kuid kodus ollakse usutavasti alati hea meelega, mitte ei püsita... Võib - olla oleks hoopis rohkem mõjunud palumine , et olge kodus...  See on minu arvamus, mis jääbki väikeseks arvamuseks.

Mina unustasin täna isikliku abistaja teenuse ümber käivad jamadki. Ka need on teinud päriselt närvipiget, rohkem kui asi väärt oleks. Teenuse ümber käiv dokumentsioon on vähemasti kahe poole kordselt suurem, kui on olnud 20 aastajooksul. Muidugi seda teevad vald ja sotsiaalkeskus, nõuab aga projekt, kuid see mõjutab ka mu isikliku abistajat või edaspidi abistajaid ja mind...  Osaliselt meenutab see mulle seda tööd, mida tegime kunagi IAT algus aastatel "Händikäpaga", et üleüldse laiendada teenust. Kuid sellest on palju selget vett merre voolanud. Tundub küll, et ametnikkele ja projekti rahastajale on jälle uus avastus, millele teha nagu uuesti reeglid... Pealt näha ongi kõik hästi. Seestpoolt siiruviiruline. Sibula lugu. Aga minu häda seisab selles, et mina olen juba selle laiendamise etapi nii oma elus kui ka teenusega juba ära teinud. Ma sooviksin minna hoopis natukene edasi,  mitte tagasi...
Jah, maailm kõigub praegu vägagi.
Kõigumine algab väiksematest asjadest.

Kuigi maailm kõigub,  mina siiski ei saa isiklikult tagasi astuda. Võin jääda vaesemaks ja mis iganes, äragi surragi, kui hing on rikas. 

Täna tegin isegi sünnipäevatordi. Mirjami käte abiga.
On Silveri sünnipäev. On küll sünnipäev maailma eriolukorras,  mida ei osanud kuidagi ealeski ette näha, kuid sünnipäev nagu sünnipäev. Poiss on kodunt päris kaugel. Soomes. Tema valik. Mina tean, et ta saab hakkama. Tema teab usutavasti ka, et mina saan siin hakkama. Pealegi, peale meie kahe, on ju meil teisigi, kelle pärast muretseda... Head ja halba võib juhtuda kõikjal. Nii et mõtlen rahulikult, et Silver tegi hea otsuse - elada sajaga edasi. Tõsi, paar esimest hetke, kui paar nädalat tagasi selle otsuse teatavaks tegi, olin nõutu ja natuke hirmulgi...   Oleme ikka kontaktis nagu oleme olnud siiani. Midagi ei ole muutunud.
Ainult nutitelefoni pean endale hangima. Tordist jäi pilt tegemata ja saatmata. Kuid pole hullu, emmed söövad ikka lastel taldrekuid tühjaks - eks minagi pean tordi ise ära sööma!!!

Olen siiski väga õnnelik, et Silver on mul ka. Ta on mindki palju õpetanud. Ja igas olukorras oleme lõpuks naernud, ükskõik kui keeruline see on olnud.
Armastuse ja õnnetundeid meist ei saa keegi röövida. Peale meie enda. Mina küll ei taha olla röövija omaenda südames. Kõige hullemalgi ajalgi.

Kuulasime Mirjamiga muusikat.

Veel vaatasin Kanal2 sexi saadet. Ja ühte kodukontserdit...

Kommentaare ei ole: