Reede, märts 06, 2020

Vikerkaar... aga õnnest lakke ma ka ei hüppa

Vikerkaar oli täna 5. märtsi õhtupoolikul taevas akna taga. 

Vald rahuldas minu isikliku abistaja teenuse taotluse aastaks. Tundide arvult nii nagu mina soovisin. Kvartalis 400 tundi, kuus võib olla tundide arv   varieeruv. Siiani on olnudki kuus  mul tundide arv kõikuv. (Mitu aastat rahastas kov kvartalis 160 tundi, ülejäänud mina ise...)
Kuid ma ei hüppa õnnest lakke. Sest et ma ei ole kõike muu üle õnnelik. Ma võin varjuda maski taha, et nüüd ongi absoluutselt kõik hästi. Tegelikult ei ole...
See tundide arv on lihtsalt üks väike järjekordne edusamm. Mul on hea meel, et viimaks ometi saiti aru, kui palju füüsilist kõrvalabi tegelikult vajan või ei vaja. Oli ka arvamus, et  vajan rohkemgi. Kuid mul on vaja hingamisruumi. Privaatsust. Seegi tundus kohati sotsiaalametnikkele jahmatav, et olen kohanenud ja vajan veel privaataega - mõelda vaid.
See on mulle tõesti arusaamatu.
Oma aega vajame ju me kõik. Mis siin nii erilist on.... Üllatusin, mille peale siin on üllatuda!!!
Palju pisiasju, või suuremaid asju minu jaoks on siiski sammukesed tagasi, mitte edasi... Vähemasti mu isiklikkus plaanis... Kuid ma ei kavatsegi tagasi tõmbuda oma Kuldvõtmekese tegemiste ja toimetustega. Oi, vastupidi. Praegune olukord annab hoopis mulle jaksu juurde.
Nutan peatäie ära ning naeratan jälle säravalt ja enesekindlalt.
Kaks kuud olen mitu korda südamest nutnudki. Keegi ei tea seda ja ei peagi teadma. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleksin IAT pärast pisaraid vallanud... Pahandanud ja vihastanud olen küll vahel. Imelik ka, kui seda ei oleks ealeski juhtunud.
Kastre valla poolt on tõesti hästi. Seda ei saa ma ümber lükkada. Nad on andnud endast parima. Parima mulle.
IAT aasta on projektipõhine. Mulle tasuta.  See peaks meeldima väga mulle. Kuid usun, et mingi väike protsent oleks pidanud minu kanda jääma. See oleks olnud lihtsalt õiglane ja jäänud vastutust. Ma olen jah pidevalt rääkinud, et rahastan nii palju oma rahaga, kuid ma ei ole  ka kordagi mõelnud, et üldse ei taha maksta. Lihtsalt rahastamine oli pisut nihkes...Nüüd teistpidi. Äärmusest äärmuseni. Minu meelest. Ja tegelikult salaja unistasin, et ehk saab head koostööd teha, et abistaja tunnihinnet natukene veel tõsta, siis praegu peaks selle unistuse ja soovi külmutama... Sest projektikirjutajatel on olnud algusest saadik oma eesmärk. Mina olen olnud pisikene segaja, kes ei jää kunagi millegiga rahule, sest see on minu elu, mille paremaks muutmise eesmärk on nii minul kui valla ametnikkel. Mina elan enda elu ja tean, mida soovin elult. Ametnikud saavad aimada, mida mina soovin elult. Ega muud siin ei olegi.
Kui ma mõtlen juba kaugemale, kui projekt lõpeb, kuigi pole veel alanudki, mis siis jälle saab. Kust leiab vald siis jälle raha, hea suure raha... Projektid on vahvad, kuid nõuavad jätkusuutlikkust ja enda panustamist edasi. Mul puudub turvatunne nüüd, mis oli aastaid, et väikene summa leidakse ikka... Kuid nüüd projekti lõpetades peaks olema leitav summa kolmekordne - sest mina enam vähemaga ei lepiks... Mina olen harjunud kaugemale mõtlema. Homme on ju täna.
Kirjutada võiks veelgi... Aga läheks magama ka. Kell saab kolm öösel.  Mul lihtsalt pole und...
Olen nutnud...
Olen tänulik tundide eest. Ei ole aga päriselt ka õnnelik... Või olen loll, et ei oska hetkel rõõmu tunta. Ma olen palju võitnud nii endale kui ka teistele puuetega inimestele nende kahe kuuga, mis sel aastal on olnud... Ma tean, et mul on poolehoidjaid. Isegi vallaski... Ja siiski tunnen ebakindlalt hetkel...
Tunnen häbi, et ehk olengi egoist ja jonnakas, kes ajab oma asja ja ei saa aru, kuidas asjad käivad ...
Tunnen nagu oleksin midagi olulist kaotanud, kuigi kõik paistab alles olevat...  Ma isegi tean mida kaotanud, kuid see pikk jutt. Usun, et varsti saate teada... Küll ma selle tagasi võidan ja topelt veel, teate mind küll.
Aga äkki on need pinged , mis on mul olnud neil paaril kuul või tegelikult kauem üle pea vallatanud  mingeid lollakaid mõtteid...
Ma ei suuda selliste segaste tunnetega voodi minna...

Vaatame, mis on järgmine hea üllatus, mis järgmisena tuleb - kindlasti tuleb...

Tore on see, et varsti teen näituse näituste reklaamidest. Näitust näevad need, kes mulle külla tulevad.

Kommentaare ei ole: