Neljapäev, märts 26, 2020

Mida kardame lõppude lõpuks - SURMA või TEADMATUST või...

Mina enam tõesti uudiseid eriti ei tahagi kuulada... Igal täistunnil keeran raadio kinni. Uudised on nagu viirus, mis nakkab psüühiliselt juba. Mitte kuulamine ja lugemine pidevalt koroona uudiseid on vaimu pesu, minu meelest, nagu käte pesu. Ja kui mul pole vaimu ja ka hinge pesu, siis läheksin varsti hulluks või jääksin psühhosomaatiliselt haigekski...
Seda kõike ei ole vaja.

Facebooki kirjutasin keskpäeval:

"Kui palju on teiste haigustega haigete arv ja kui paljud surevad või surevad koroona varjus???
Surm saadab meid kõiki igal hetkel.
Mina peaksin ÜKSI KODUS RAHULIKULT vastu mõni nädal. Siis tõenäoliselt sureksin. Mitte koroonasse. Oleksin kuulekas kodanik küll, ei nakatu ega nakata... KES siis minu surma eest vastutaks? Mina ise... Sest ühiskonnal ja maailmal on suur tegemine koroonaga...
Mina loodan järjest rohkem inglite abile, mitte inimestele. Kahjuks või ÕNNEKS on nii. Lootust peab mullegi jääma... et vastupidada ❤️Tegelikult olen rahulik, sest tuleb see mu ellu, mis tulema peab."

Tegelikult ka, kes vastutab surma eest...  Kas oleme üldse sellele mõelnud?
Öeldakse, et kõik koos saame seista, et keegi ei sure. Selle nimel ollakse kõige karmimaid meetmeid vastu võtma.
Issand Jumal, tule appi - me kõik sureme ükskord ikka. On enne koroonat suretud, suretakse koroona ajal teistel põhjustelgi ja surrakse pärast koroonat.
Me kõik sureme. 
Miks - ei tea. Või ei soovi teada.
Sest eluga ollakse nii harjutud, et kuidagi on see mõte, et surm on temast ilmatu kaugusel. Surm ei ole aga kaugel. Surm on alati lähedal. Surm tuleb inimes(t)est sõltumatult ühel hetkel ja võib olla ongi see surmale õige aeg.
Mitte üks haige ega inimene ei ole iialgi arstide valvel allgi ellu jäänud. Surm on millegipärast igal juhul. Inimesed rumalad ja ehk abitud surma vastu.
Nii me mõtleme.
On ju.
Aga ehk ei olekski surmale vahele sekkumist...
KES vastutab surma eest...
Lapsena kartsin surma...
Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen hoopis teistmoodi surmast... Usun, et siin elada on üks väike hetk... Ma ei tea, mis oli enne elu ja mis on pärast elu... Veel ei tea. Või ei julge teada veel... Sest olen vaid inimene, kes on kohanenud oma elu - oluga.
Enda surmale mõtlen väga vähe. Mul on tunne, et pean veel elama ja iseend avastama.
Mina olen iseendale viimased nädalad üllatus. Ausalt. Kui julgesti olen hakkanud teistmoodi mõtetest kirjutama ja rääkima. Ja sealjuures jään äärmiselt rahulikuks.
Kindlasti sooviksin ilusti ja rõõmuga kuhugile kaduda... ja siiski jääda kuhugile...

Kuid koroona viirusega võitlemiseks on inimkond uskumatu viisi...
Mul tunne tagajärgedes tulevad kordades rohkem hädasid, kui viirusega... Kas ollakse selleks valmis... Kas ollakse üleüldse valmis kõigeks, mis võib tulla...Majanduslik katastroofiks... Tajun, et inimeste teadmatud hirmud, et päästa, mis päästa, näivad hoopis kogu elu hävitada...
Usun, et selle uskumatu hullu eluaja elavad üle need, kel on tõesti vankumatu hingerahu ja ka rõõm, tugev tahe  olla.
Elu jääb.

Aitäh, minu inimesed, kes te olete mulle olemas ning olete öelnud, kui hätta väga  jään, siis ütlen. Ühtehoidmine annab jõudu ja jaksu edasi elada. 

Ma tõesti olen mures nii viiruse kui ka kogu elu pärast.
See on kindlasti õppetund maailmale. 

Kaks nädalat, mis möödunud eriolukorras Eestiski, tunduvad mulle küll pika pika igavikuna... Ajal pole nagu endist ajatajugi... Elu hetk, mis habras ja õrn - see teadmine süveneb minusse aina rohkem, kuid ilusti rahulikult.

Ehk on heagi, et ma pole näinud näiteks tühja Tartutki...   

Kommentaare ei ole: