Mõnda aega olen mõelnud selle üle, miks ei leida elu armastust. Minagi ei leia. Sest ma pole ka teda eriti otsinud... Vabandusi selleks võin tuua iseendale sadu ja sadu... Kuid nüüd juurdlen selle küsimuse üle, kas mina ise soovingi olla kellelegi tema elu armastus. Päriselt. Kas või hetkeks. Sest elu ongi hetk siin ja praegu.
Ärkasin just sellise mõttega. Vahtisin lakke...
Vahele püüdsin arvata, kui palju õige kell on... Kuigi seinakellale panin tund edasi mõtetes...
Huvitav ärkamine, eks ole!
Olin õnnelik ja tänulik, et Kaagvere alles on. Öösel maja ees oli hetkeks seltskond ja neist üks lubas Kaagvere põlema panna... Kaua aega pole kuulnud midagi sellist siin. Minu õnneks ma ei näe aknast maja ete ega näe, kes õues liikuvad. Ei tahakski. Ilmselgelt polnud ütleja hääl kaine inimese hääl... Miks küll raiskavad mõned omi eluhetki lollustele... Mitte, et ma ei ole iial lollusi teinud, olen ikka, kuid mingi piir on ka siiski. Tembul ja tembul suur vahe.
Kuid elu armastuse teemal võiks pikalt kirjutada ... rääkida... mõelda... igatseda...
Mina olen armastus läbi elu. Vähemasti nüüd saab sellest varjamatult ja häbita tunnistada ja rääkida. Ja selle oma armastuse kaudu teistele inimestele jagada omaenda armastust. Siin ja praegu. Ja samas, mis või kes on elu armastus... Olen ise aru saanud, et armastus on määratu suur ja iga sekund uus ning alati saab armastada kõike, ja siis ühtainsat roosi... Usun, et armastust ei peagi taga ajama, siis ajan end taga , aga see on suht võimatu st siis poleks üldse minu mina, keda usaldada... Armastus on alati kõikjal. Vaja vaid südamega leida ja teada, mida või keda soovid armastada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar