Nii, arvan , et mina ei ole miskit kaotanud... Kaotanud on need kolm inimest, kes suurelt lubasid tulla abistajaks ja töövestlusele... Igatahes poolel teel on nad arvatavasti iseend ära kaotanud, sest töövestlusele ei ole jõutud ega isegi mitte öeldud, et loobusid.
Olen kogunisti tänulik, sest mul jääb uks lahti minu inimesele, kellest saab mulle isiklik abistaja. Kes julgeb ka ausalt rääkida ja on endas kohal. Ainult endas kohalolemisel saadakse ka teisi aidata.
Ka ei ütlemine on nii iseenda kui teise aitamine. On vähemasti teada, et on ei ja punkt. Ei kuulutada rohkem aega ega energiat asjale . mis ei meeldi kuidagi moodi.
Tean, et üks hetk kohtume jälle uue inimesega ehk isikliku abistajaga, kellega tekib peagi tunne, et nagu oleksime ammuilma teineteist teadnud, tundnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar