Ütleme siis nii, et kõrgem jõuallikas paneb mind ikka ja alati proovile. Igal uuel päeval... Vahest vähem, vahest rohkem...
Mõnikord tundub, et olen tüdinenud kõigest omas elus - päriselt ka. Ma ei luuleta hetkel. Ja siis tuleb jälle nagu hüüe: õpi kannatlikkust veel ja veel, tegelikult on kõik hästi. Kurat küll, kui palju veel õppima kannatlik olema... Ma ei sure arvatavasti iial, kui uskuda vanasõna: kes kannatab, see kaua elab. Elangi. Alla ei anna. See oleks liiga kerge mäng eluga. Armastan lapsest saadik keerukamaid mänge.
Nüüd olen küll ligi üheksakümmend tundi ise hakkama saanud ehk üksinda kodus olnud. Kõik ongi pea korras. Kõht täis, külmkapp sõbralik (NB sõbralik külmkapp on mul siis, kui seal pole eriti midagi võtta ja mu pea ei hakka valutama, mida süüa - valik lihtsalt puudub.) Homme täitub külmkappki taas, usutavasti. Magatud on ka. Kuigi kaks ööd möllasin värvidega. Üks ammune poolik maal sai valmis, esialgset ideest sai hoopis teistsugune idee pildina lõuendile. Mulle endale meeldib nii ja naa, kaugelt vaadates on täitsa huvitav - justnimelt, paneb huvitavat mõtlema, maalil mõte... Mitu tundi koristasin maalimisjälgi, pesin õlivärviseid varbaid... Siis päevaajal harjutasin lauluhäält . Seda igaks juhuks öösel ei tee..
Palju asju sai veel tehtud.
Tund poolteist ka lastega oldud, Ei saa öelda, et olin neli päeva ainult üksi. Kass Bongo on ka, Nüüd käib mu sabas, magab kaisus...
Siiski tean, et peab leidma isiklikke abistajaid uusi. Igaühel oma elu, mis ei keerle minu elu ümber. Ja ei peagi nii koos keerlema. Võib tunduta et ma ei vajagi kõrvalabi. Natuke ikka vajan küll. Me kõik vajame natu abi teistelt. Tihti ei mõelda sedasi ja nii palju, kui mina.
Usun, et universumil on varuks mõni ootamatu hea laks. Kõige selle kamajja peale, mis võib omakorda tunduta hästi hull olukord mulle. Kuid ausalt olen tänulik, et suutsin neli pika linnutiivul taas üle elada.
Mind ei lasta lihtsalt mugavusstoonis olla. Oleks üliäge ju, kui absoluutselt kõik minu eest ära tehakse, minu eest elatakse - kas viitsiksin siis isegi jalgadega plaksutada...
Uus nädal tuleb lahe.
Kolmapäev eriti. Saab jälle õue õhku nuusutada ja Maarja - Magdaleena näitust riputada... Selliste päevade nimel tasubki omaette pingutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar