esmaspäev, detsember 04, 2006

Jaa - jaa - jaa... aga rõõmust sära...

Olen mitu aega kodus ilusti paigal. Alles kolmapäeval taas linnapäev. Loodetavasti on kolmapäev ka teine Mari isikliku abistajana proovi - tööpäev.
Täna toimetan kodus. Mõnulen toimetustest. Pesu pesemisest tundsin ka rõõmu! Pesumasin, mille ostin juulis, seisab siiamaani toas ning kogub tolmu, mida saan rõõmsasti iga nädal temalt pühkida. Loodan siiski enne jõule pesumasina dshussiruumi tööle seada. Püüan asja ajada... Tähendab pesumasina lugulaul paneb mind juba muigama! Nagu asi on ju olemas, samas ei ole ka! :D Hästi minulik - poole saan tehtud, siis tuleb mingi aeg toppamine ning seejärel saan ka ülejäänu poole tehtud, mis järel tuleb suur möll tehtuga! :D :D :D
Kuigi vahel tundub vahepealne seis lootusetu....

Eile oli vist ülemaailmne puuetega inimeste päev. Unustasin täiesti. Kukus kuulsin täna, et Sadama Teatris puuetega inimeste päev... Meenus mullegi see päev. Ma tunnistan ausalt, et puuetega inimeste päev pole mulle nii tähtis nagu näiteks naistepäev või emadepäev või nimepäevgi... Olen mitu aastat küsinud iseendalt: äkki ma tõesti puuetega inimene, või lihtsalt... ei taha olla... sest olen harjunud olema käituma tava inimesena... Mind hämmastas Kuku jutt Tartu Koja tegevjuhiga - Sadama Teater olevat suht ainus pidulik koht, kuhu puuetega inimene ligipääseb. Palun väga vabandust, aga ma ei saa selle väidega nõus olla!!! Sadamas käin minagi aeg - ajalt, mu sõbranna töötab seal ning olen vahetevahel tedagi sealt otsimas käinud. Ma ei ütleks, et Sadamas oleks nii ideaalne ligipääs kõikjale. Tavaline ligipääs ratastoolis inimesele, mis on Tartus küll üsna mitmes kohas. Või olen väga õel? Ebateadlikki? :)
Olen ise puuetega inimeste päeval konverentsil esinenud. Tallinnas. Ärge küsige, mitu aastat tagasi, palun. Ei mäleta täpselt, kuskil paberimajanduses on kindlasti üksikasjadki alles... 7...6 aastat tagasi oli... Minu etttekande teema oli puuetega emad... Tookordki ei mõistnud, kuigi sain hästi aru, et miks peaks puuet rõhutama ühel päeval eriliselt, samas kui elame inimestena puudega päevast päeva...
Olen nõus, et erivajadustega inimesed peavad toetust saama ja kodunt välja tulema. Aga kui toetustena ja kodunt välja tulemusena jääb ümberringi suletud puudega maailm, siis see pole küll ligipääs elule.
Kas saate aru, mida mõtlen ?! :)
Kõik need negatiivsed hoiakud, mida ei ole veel puuetega inimeste heaks tehtud, röövivad küll pigem viimase positiivse raasu elada... Vähemasti mulle tundub nii.
Aa, käisime eelmine nädal Tartu Vanas Kaubamajas, kus puudub lift ika veel. On kaubalift. Palusime Mariga siis turvat, et ehk siiski kaubaliftiga alla korrusele "Super boxi". Liftihärra ei julgenud mind kaubaliftiga sõidutada, et äkki juhataja ei luba. Ok, küsis, mis saab.!? Me Mariga ütlesime, et aidake trepist alla (kuigi Mari oleks ise saanud trepil hakkama). Liftihärra tuli minu ratastooli trepil alla laskmisega ime edukalt toime. Ootas kuni tegin ostud, üles sõidutas ta juba kaubaliftiga avastades, et trepp siiski ei ole ratastoolile sobiv. Vanas Kaubamajas väljudes hõiskasime Mariga üheskoos: "Jess!!!"
Loomulikult oleksin võinud uute Kaubamaja minna, kus on lftid.... Aga minu meelest on õigus sisseoste teha sealt, kust soovin. Ei usu, et ainult rääkimine aitaks, et seal ja seal puudub ligipääs, kui niikuinii keegi ratastoolis seal ja seal ei käi kunagi. Näitlikult tuleb näitada kitsad kohad ette.

Kerge on mõelda ja öelda: kõik on halb ja lootusetu. Nägemata iga päev rõõmu, kus peidub sära :) Head on palju raskem tähele panna. Tean. Vahepeal on minulgi süngus kõikjal. On liig keeruline mõelda rõõmudele, mis silme ees. Ja see ei olle seotud üldse puudega. Puue on nii mõnikordki vabandus, mille taha ideaalne iseenda saamatust või nukrust varjada. Minul on see niimoodi.

Mmmm, kui pesumasin ei saagi jõuluks pesema pesu, pole hullu. 2007 aasta pikk ees! Küllap ükskord saab masin pesema :) On veel palju eesmärke, mis lükkuvad uute aastasse.

Kommentaare ei ole: