Õuna kujuline küünal põleb laual. Advendiks. Pimeduseajal peab elav tuli koguaeg toas olema. Hing ei tuhmu siis :) Ei muutu mustpimedaks.
Südaööl räägisin MSN-s noore sõbra Vivikaga. Vivika on tema enda ütluse järgi "kohe päris laps", ta 13 aastane. :) Tüdruk tunneb muret, et ümberringi on kohutavalt palju negatiivsust, masendust ning rõõmu mitte mõistmist. See teeb teda tühjaks... ja mulle tundus, et Vivika on seepärast õnnetu. Mõistsin teda vägagi hästi. Sressis on olla popp! Ja kaeblemine on hea jutuaine selle asemel, et naeratades mõelda ja öelda, mida on elus iga päev head.
Loodan, et suutsin lapsele sisendada rõõmu. Maailmas tuleb ise rõõmu alles hoida. Positiivsus algab endas. Ei tohi lasta iseend upputada eitavasse hoiakumerre.
Minu jaoks oli hästi - hästi armas, kui Vivika ütles: "sa oled tõesti Suur Päike!"
Vivika oli minu mõistmisest siiralt üllatunud.
Mina aga mõtlesin oma lastele.
Taas tegi mind nukrameelseks meie, suurte inimeste eeskuju, mis on tihtilugu alateadlikult eitava tooniga. Ja siis me kõneleme ja muretseme koolivägivallast ja laste õelusest jne jne jne .
Kuid suurte inimeste maailmas ei jätku aega ja pole soovigi vahetevahel laste maailma laskuda. Vahel lihtsalt ei saa. Sest ei lubada teiste suurte inimeste poolt. Mugavam on unustada tõsiasja, et lapsed on väikesed inimesed, kes sirguvad suurteks inimesteks. Siis mida ootame ja/või loodame lasteltki, kes ei oska rõõmu näha tavalises lillleõies või päkapikus... Laps mõistab ainult kiirustavat aega ning tunnetab vaid eitust... ja jaatust sellele, et elus lööb läbi jõhkrus...
Imetlen vanemaid, kel on meelest oma lapsepõlveaeg ja mõistavad ja toetavad, saavad toetada omaenda lapsiu tuginedes iseenda lapsemeelsusele.
Olgem rõõmsameelselt positiivsed :)
Rõõm ja naeratus on nakkavad :) Naeru - rõõmu viirusest ei pea terveks ravima :P ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar