Kes kannatab, see kaua elab :) või kuidas sellega nüüd ongi :) :P ;) Igatahes tänane päev tõestas taaskord, et ootamatud lahendused katastroofilistele asjadele tulevad just sealt, kust neid kõige vähem ootada on või mitte üldse ei oota :)
Sain sms-i ootamatult ja üllatuslikult ammuselt tutttavalt Dianalt: kas vajad isiklikku abistajat ... Lugedes sõnumit uskusin, et mingi Suur Vägi on siiski olemas, kes/mis asju püüab paika :) Ja seda ei tohi mitte unustada.
Mina kipun unustama. Lootusetus... Ja abistajate otsing tundus minule aeg - ajalt juba üpris lootusetu. Missest, et maalisin näole naeratused. Diana sõnumiga tuletas meelde taas, et maailmas on toimivad head üllatushetked.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab !
Täna õhtul käis Marigi. Palusin lõuendi ja värve tuua, mis oli mul otsas. Nüüd olen jälle hästi varustatud maalimismaterjalidega - võin hoogsalt edasi mäkerdada :)
Hilishtune buss, mis sõidab linna on tõesti hea. Abistaja saab liikuda ka õhtuti. Või saame koos abistajaga liikuda.
Marigi andis täna turvatunnet, et minu iseseisvuse ja elu alusmüür, mis bon isikliku abistaja olemasolu jääb nii või teisiti püsima. Turvatunne on pagana hea! Teada, et ümberringi on nii palju hoolivaid ja mõistvaid inimesi :)
Kas maailm ongi nii eitav ja pahatahtlik...
Ei ole ju.
Tuleb vaid uskuda headusse . Mõistmisse. Armastusesse.
Ja olla kannatlik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar