laupäev, detsember 09, 2006

Päris unistused mänguunistustest :)

Jah, paberile üleskirjutatud unistused toimivadki! Tõesõna! Järjest enam kogen unistuste täitumist kõige ootamatudel viisidel. Ootamatud viisid on olnud tegelikult koguaeg silmapiiril, kuid mu teadlik silmanägemine ei ole ulatanud unistusteni. Alateadlik meele- ja nägemistaju aga siiski...

Huvitav on see, et psühholoogias ei kõnelda eriti unistamisest. :) Mina vähemasti pole seda eriti tähelepanud. Kuid nüüd hakkan teemat sügavalt uurima :)

Üleeilse salapärase soovi viin ka ellu! See, et inimene, kes mulle meenutas mu iseenda sügaval hingesopis olevat unelmsoovi, teisel momendil taas kaob, ei takista ju soovunelmat eesmärgiks vormistada ja ellu viimast. See on ikkagi MINU soov. MINU elus.

Mina ja minu roosad unistused! Mõnigi võib imestada, kuidas mul on kõik nii hästi -roosa ja unistav. Saan rahustada. Minulgi on hunnik süngeid muresid, millest ma lihtsalt suurelt jaolt vaikin. Särades ja rõõmustades ei tähenda kontrolli kadumist nutulaulude üle :) Mulle on öeldud, mis sa virised ja porised, elu täitsa normaalne. Ja ongi täiesti normaalne elu ! Hädaldamine ei vähenda probleeme. Probleemidega tuleb rõõmsasti tegeleda, siis saabub hea ja meeli erutav lahendus.
Muredele tuleb naeratades vastu seista ja minna: tere, mure, kas hakkame hästi läbi saama :)
Lapsik?
Võib - olla.
Kuid toimib.
Tüdrukuna mängult unistasin kõik aeg elust, mis praegu ongi. Mänguunistused said päris -unistusteks. Naeratasin teadmisele, et ma ei kõnni. See ei olnud probleem. Mõnele, täiskasvanutele ehk oli... Miks siis nüüdki peaksin tekkitama pisaraid seal, kus neid ei ole?
Pisarad /muremered on küll, kuid mujal, mitte seal, kus arvata on. :P
Roosad unistused on mind kindlasti säästnud ja päästnud hullumajast ning ka hooldekodusse jäämisest.
On see paha?
Ei ole ju.
Või kuidas...
Elu peaks oskama nii elada, et iga päev üks hetk olla õnnelik. Mina seda ei suuda. Püüan aga.
Elu on selleks pagana lühike, et loota: kui käes on kõik, mis hing ihaldab, küll siis võib õnneli olla - ideaalsus saavutatud. Kurbmäng iseenda vastu. Mina arvan külll nii. Esiteks, ideaalsusest puudub alati sammukene juba. Teiseks, kui pole asjade ja ihaldatud võrdset suhet ei saa leida õnnegi. Püsib probleem, miks olen äpu ka ideaalsuses. See saab lihtsalt nii olema :)
Särav ja õnnelik saab olla kõige hullemas kaoseski :)

Kommentaare ei ole: