Laupäev, juuni 14, 2014

Töövõimerefomist

Teisipäeval, 17. juunil kell 11.00 - 12.00  on piket Toompea töövõimerefomi pärast: Copyn siinkohal facebook´i ürituse selgitust :

"Hoolimata meie selgitustest ja nõudmistest tegi Riigikogu sotsiaalkomisjon eile, 12. juunil otsuse, et töövõimereformi käivitav seaduseelnõu saadetakse siiski Riigikogu ette esimesele lugemisele. Lugemine on täiskogu päevakorras juba teisipäeval,
17. juunil.

Nii nagu on siiani arvatud, et meid ei ole olemas, kipub valitsus kõige kiuste käituma ka täna. Valitsus on oma käitumisega saatnud meile selge signaali, et meie hääl ja arvamused ei maksa midagi. Samas on tegemist laialdase reformiga, mis hakkab enamikke meist puudutama väga valusalt.

Peaministri kontorist on neil päevil Postimehe toimetusse jõudnud artikkel, kus endine lugupeetud majandusanalüütik, nüüdne valitsuse nõunik Maris Lauri, võtab Eesti 100 000 töövõimetuspensionäri olemuse kokku nii:

„Mulle tundub, et suur osa praegusest vastuseisust töövõimereformile tuleb sellest, et väga paljud inimesed ei taha muuta oma käitumist, kardavad muutusi või ei suuda praegusest teisiti mõelda. Mõneti võib seda mõista, sest mõtlemises tuleb teha tõesti palju korrektiive“ (Maris Lauri: Milleks meile töövõimereform? – 11.06.14 Postimees)

Sellist suhtumist ei ole võimalik taluda ja me ei pea jätkama vaikset leppimist.

See on meie Eesti ja meil peab olema siin maal sõnaõigus, võimalus kaasa rääkida iseenda ja kogu riigi olevikus ja tulevikus. Meid on palju – koos perekondade, sugulaste, kolleegide ja sõpradega sadu tuhandeid. Me peame tegema end nähtavaks ja kuuldavaks.

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Erivajadustega Inimeste Toetusühing Tugiliisu, Eesti Kurtide Liit, Eesti Pimedate Liit, Eesti Hooldajate Liit on otsustanud korraldada teisipäeval, 17. juunil kell 11–12 Toompeal Riigikogu peahoone ees piketi ja kutsume teid ühinema.

Oodatud on kõik, kellele on oluline puudega inimeste eluolu tulevikus. Meie poolt on korraldatud Lossi platsil toimuva ürituse luba, tehnika ja teeme ka plakatid. Teil on vaja leida võimalus kohale tulemiseks.

Meie seisukohad töövõimereformi osas on järgmised:

Töövõimereformi ei saa toetada seni, kuni
- reformikavasse pole lisatud meetmed hariduseta ja töökogemuseta inimeste toetamiseks ning tööandjate motiveerimiseks töökohtade loomisel;
- töövõimetoetuse maksmist ei seata sõltuvusse töötasust või tagatakse muul garanteeritud moel puudest tulenevate lisakulutuste katmine;
- kohalikud omavalitsused saavad võrdset tuge ja on seadusega loodud ühtsed standardid sotsiaalteenuste käivitamiseks ning nende kättesaadavuse tagamiseks erivajadustega inimestele.

Küsimuste ja erinevate ideede/ettepanekute korral on kontaktisik ELILi juhatuse liige Tiia Sihver: e-post tiia.sihver@gmail.com, tel 53837653.

Puudega inimeste inimväärse kohtlemise eestseisjate nimel

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit,
Eesti Kurtide Liit,
Eesti Pimedate Liit,
Erivajadustega Inimeste Toetusühing Tugiliisu,
Eesti Hooldajate Liit
Eesti Patsientide Esindusühing"


 Üldiselt olen nõus soovnõustmistega. Kuid siiski mul isiklikult lisanduvad mitmed ja mitmed küsimused ja mõtted veel. Või nagu Pierre kohvikus mu selja taga lauas kaks härrasmeest vestlesid omavahel, et puudega inimene ei oskagi KAHJUKS mõelda miljoni ärist, sest teda ei olegi õpetatud tööd tegema, nii lihtne on harjumuspäraselt elada - keegi teine teeb ja annab... Mul oli kange soov end ümber keerada ja härrasmeestele, kes tundusid olema ärimehed, öelda: "Teil on pagana õigus!" 
Kõigepealt peaks lastele õpetama töötamis harjumust. Mitte üksnes lapsi ravima. Sotsiaalne kogemus saadakse juba lapsepõlvest. See on nagu imik õpib kõndides kukkuma või vastupidi. (Eva tädi ütles mulle, kui olin 18...19, et  enne seismist ja kõndimist, peame harjutama ka kukkumist, sest see oli jäänud õigel ajal kahe silma vahele, sest ega ometi puudega laps ei kukku.) Mul oli lapsena aga töö õppimis õnne. Mul lubati kõike teha, kuigi teistmoodi. Mitte kellegil ei tulnud pähe hoida  mind aiamaa rohimisest või triikimisest kaugemale - olen selle eest oma vanematele väga tänulik. Kuid paljudel vist sellist "töörohket" lapsepõlve ei olegi... Juba see on suur suur mõtlemiskoht. Soovime või mitte. Ja seda muutmist ei saa teha üle öö. Selleks läheb aastaid. Minu meelest.
Ja seni  kuni ei ole korralikku IAT-d , siis IAT mitte kättesaadavus saab esmaseks takistuseks paljudele. 
Töövõimetoetus peab siiski jääma.
Mina isiklikult olen mõelnud, kui mul on ükskord miljon olemas, siis tõesti loobun igasugusest toetusest. Samas peaks riik ikkagi tagama IAT raha...

Me igaüks saab midagigiiiiiii paremaks mõelda ja teha :) 

Mulle meeldiks küll kas või 1% töövõimeline olla, mitte 100 % töövõimetu. Ma ju vähemasti hingan, kui naljatada...

Kommentaare ei ole: