neljapäev, juuni 05, 2014

Nii tore on, kui...

... saad enda kohta teada, mida ise ei teagi. :) Kuulsin, et mina olevat kunagi kõndinud knohe omadel jalgadel ja päris ise, nüüd aga olevat ma mugav - ratastoolis on ju hea teisi kasutada, ainult mu jalad kirjutavad... Naeran tõesti südamest. Õnneks ma ei oska isegi tõre olla. Rääkija oli vana proua, tal võib juba vanadusega olla miski sassis... Kuid päris ise ei ole ma eal kõndinud. Tõsi aga, kuni 11 aastani käisin, kui keegi hoidis mul käest. Ja võisin ka üle toa minna, kui keegi oli teises toanurgas mind turvamas. Muidu mitte ei ole kõndinud ealeski. Vähemasti selles elus! Äkki eelmises elus kõndisingi... :)

... mõelda endamisi, et ma siiski pole mugav. Enda meelest küll mitte! Aga seda vist teised ikka paremini! Kui oleksin  nii mugav, siis arvatavasti ei oleks ma eile õhtul lõppetanud oma 70 maaligi või kuidas...
Maalist näete pildi lähiajal. Täna tegime isiklik abistaja Kristiga pildi ära. Kohe, kui ta saadab, riputan üles. Maal ise läheb reisima :)

... elu on mõne päevaga muutunud jälle hästi heaks ja kuumaks tormaks :) See ei tähenda, et mured oleks kõik möödas või lahenenud.  Lihtsalt mul ei ole aega neile mõelda. Ja elu on kuidagi ootamatult üllatava pöörde :) , mida  ma ei osanud uneski näha. Üllatused on hästi - hästi pisikesed, kuid mulle tähendavad lootust. Kannatlik meel ja armastus tasuvad pikka peale ära! Usun järjest rohkem seda.

Homme olen pika päeva Tartus.  Usun, et saab olema töine ja rõõmus, lõbus päev. Ja mine tea, mis positiivseid üllatusi  peidab hommegi minu jaoks :)   

Kommentaare ei ole: