Teisipäev, juuni 24, 2014

Jaanilaupäevaõhtul...

... olen uhkes  üksinduses, kuid mul väga - väga hea olla :) Tõsiselt. Kerge tunne on.
Peaaegu kõik on hästi. Vaid net jampsib. Mul see elisa netipulk. Eile oli päris hull. Kuna ei ole ühtki korralikult mängivalt raadiot, siis kuulan raadiotki läbi netti. Kuid võimatu on raadiot kuulata, kui minut kuuled, kolm minutit ei kuule... Ajab ju  närve ;)
Mul oli pidulikum õhtusöökki. Menüüs puudus igasugune grill, ma ei mõtlegi üle süüa. Tegin lihtsalt salatit ja üle mitme aja kisselli muna valgega. Kui hakkasin sööma, siis ilmus taevas vikerkaar. Ilus! Oli taevas seni kuni sõin.
Aga eelmine aasta jaaniööl sai maalitud

 Jaaniööõie :) Nüüd maalisin 3 päevaga oma elu kõige ilusama ja armsama maali. Mina ise arvan küll nii! Ja kui teada pisut ajalugu, siis... tegin selle maali veel rohkem armsama, kui esialgu kujutasin. Lihtsalt facebookis jäi kummitama üks pilt, mis andis palju juurde... See oli ühe - hingetõmbe - maal, reedel alustasin ja eile lõpetasin. Tulemusena jäin ise ülirahule. Harva juhtub seda. Maali nimeks saab "Hooliv kallistus". 
Arvan, et saan Kristilt homme  uue maali pildi ka. Ja veel mitmeid pilte , mis täna tegime.

Täna oli mul väga tõsine tööpäev kodu jaoks. Lõpuks panin rahulikult ja läbi naeru  ise tapeedi ette tuppa. Umbes kolm kuud oli eestuba tapeedita... Ma pole pooli asju kõvasti rääkinud praegu veel, kuid tuleb seegi aeg... Usun kindlasti. Sest kõik isiklikud abistajad ei ole oma töö jaoks sobivad, nad võivad küll arvata, et puudega inimene, kes on nende klient ja tööandja, on nende meelevallas ja neil tekib puudega inimese üle kavalalt võim, siis see ikka nii ei ole. Kui puudega inimesel on juba IAT, siis see peaks ühel hetkel ütlema kõik ja rohkemgi veel - puudega inimene on iseseisev inimene ja otsustab absoluutselt kõikest ise. Mitte ei hakka isiklik abistaja tema elu korraldama ega ammugi sassi keerama. Õnneks seesugused isiklikke abistajaid on olnud mul 1 % 100-st.
Praeguseks olen tagasi saanud taas iseenda mina! Minust on raske ikka niisama lihtsalt üle sõita. Alguses võingi kuidagi kaasa minna, kuid kui on läbinähtavus juba selgem - siis andke andke naljad minuga läbi ei lähe. Ammugi mitte psühholoogine jm vägivald. Selleks on mul piisavalt kogemusi. Õnneks. Ausalt ka õnneks.  Nende kogemusteta oleksin praeguseks võib - olla kes - teab - kus juba. Kõik läks kuidagi jube kähku... Enne kui sain peatada tagurpidi mineva elu -  olu.
Kes mäletab veel veebruari tapeedi panemist, siis  neile võin öelda, et mu naeratus oli teesklus, sest mitte midagi  ei olnud mulle omast. Tõsi, proovisin hästi  naeratada teeseldes. Aga mis toimus mu sees... Ainult Silver vist sai aru, sest kord küsis tapeedi panekul: "Sa pole tegelikult rõõmus?" Valetasin tallegi siis. Kuid see punaste lilledega tapeet oli tõesti täiesti vale tapeet minu tuppa... Seda enam, et ma ise ei saanud poes  näha... See pikk segane jutt, tänane jaaniöine blogimine peaks lõppema positiivselt :) Olukord on jälle heaga mu kontrolli all. :)

AGA täna isikliku abistaja Kristiga naersime, et peaksin avama kodumajandus kooli, sest noor isiklik abistaja õpib tegelikult mind aidates hästi palju juurde ka iseendale. Tõsimeeli, mul on hea meel, kui noor neiu õpib minult nt kokkamist, mida ta oma ema kõrval ei õpi... Naljakas, sageli lastel ongi ema see viimane inimene, kelle tarkust arvesse võtta. See on vist läbi aegade nii olnud. Ja arvan, et solvuda pole põhjus, kuigi vanem soovib lapsele siiski head. Lapsel oma elu, oma valik.

Hommikul ärgates jäin mõtlema, et see kevad ei kuulnud kägu... Lihtsalt jäin mõtlema...
 

Kommentaare ei ole: