Mu sõnajalg...

sõnajalg 1. november 2011

... mille sain 2011 aasta sügisel oma hoole alla, ei ole täna mu toas... Sõnajalg hakkas veebruaris kuivama ja kuivama... Alguses mõtlesin, et tal talvepuhkus... Siis pahandasin Kass Bongoga, keda nägin kord sõnajala otsas magamas... Bongo teatis, et ta ei või sõnajalga puudutada sabaotsagiga... Aga täna arvan, et mu sõnajalg oli stressis, sellest, mis mul koduses õhkkonnas toimus... Kaoses, millele mina alguses püüdsin silmad sulgeda... Sest remont ja palju muud oli ikka hullumeelselt... Mina nagu ma olen püüdsin viimase jõuraasuni uskuda head...
Hiljuti rääkis lilleteadlane, et kui sõnajalg lihtsalt sureb, siis otsige põhjusi hoopis kodu ja peresuhetes. Nõustun temaga vägagi. Lilled on elavad!
Aga olen siiski õnnelik, et sain 2 pool aastat sõnajalale sooja kodu anda, sest ta perenaine viskas tema välja... Mamma päästis sõnajala prügimäest tuues mulle. Olin ju eluaeg soovinud sõnajalga... Veebruaris oli veelgi lopsakam, kui pildil... 

Sama kurb asi juhtus minu apelsinipuuga. Teda ei ole enam mu toas mitmendat päeva...
Olen nukker.
Kuigi naeratan. Elu läheb ju edasi.

Kõik teised taimed ja lilled elavad praegu hästi. Muutuvad iga päev kaunimaks. Mu ämbliklillia on lopsakas. Usun, et üllatab ka oma õitsemisega ühel hommikul. :) Ämbliklillia tõi mulle Kamila juba  varsti 9 aastat tagasi, kui  kolis ühikast välja... Kamila arvas, et mina olen õige inimene, kes hoolitseks hästi lille eest.

Lilledeturvakodu nagu siin! Aga tõesti ma proovin lilledega hästi läbi saada. Kuigi proff lillekasvataja ma ei ole siiski. 

Kui kellelgi on sõnajalg vm taimekene  (apelsinipuukene) ülearune, andke teada! Ärge visake neid kohe ära... 

 Nägin küll Maximas käies väikest sõnajalga. Ei olnud kalliski, kuid see ei olnud see. Ei olnud minu!