Teisipäev, aprill 23, 2019

Taaskord elu - olu hetke seisust

Praegu on mul tunne, et varsti peangi füüsiliselt hakkama saama... Sest ei ole siiani ühtegi isikliku abistaja kandidaadigi... Paar inimest on töö vastu napisõnaliselt töö  vastu huvi tundnud, kuid edasi ei sõnakestki. Võiks siiski midagigiiii vastada. Kas või eitavalt. Aga nii panevad lihtsalt ootele... või mis iganes see on. Tõenäoliselt nad ise ei mõtlegi nii. Leiavad uue tööpakkumise. Unustavad eelmise. Aga minu kui tööandja aeg ja ka natuke närvikulu... Kuigi olen õppinud juba, et unustan  peagi huvilisi, kes tõepoolest ei võtta teistkorda ühendust - järelikult ei ole minu inimesed.
Arvan jätkuvalt, siin EI mängi eriti suurt rolli töötasu ega muud asjad... Lihtsalt õigeid inimesi pole veel leidnud. Mõtlen niimoodigi, et  ehk muutuvad töötegemiste harjumused. Seda olen vist ka kord juba öelnud.
Kannatust mul jätkub. Loodan ja usun, et tublid nooremad inimesed on siiski veel olemas. Need, kes soovivad isegi uusi töökogemusi ja väljakutseid, laiendada silmaringi isikliku abistajana...

Hea on see, et loodetavasti Stockholmi reisiks näituse ajaks  augusti lõpuks on isiklik abistaja olemas, kui tal kõik siiski klapib. See aasta tunnen eriti, et mul on abistaja võrgustik endistest abistajatest, kes pakkuvad ise end abi aeg - ajalt. Ja tulevad appi ka sõpradena. Ülihea tunne on see.

Aga kes tahab  minuga 7. mail teatri tulla?


Kommentaare ei ole: