Reede, aprill 12, 2019

Kaks laulurida "las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti" oli papal ainus lauluümin, mida ta laulis mullegi...
Täna saab papa surmast 11 aastat... Kuidagi uskumatu...
Usun, et tema hing on saanud head rahu ja kaitseb mind praegu rohkemgi, kui papa eluajal ... Minugi hing on rahul. Harva meenutan halba, mis oli me vahel... Rohkem oli ju head ja rõõmugi...
Vahel mõtlen, miks öeldakse, et ära meenuta minevikku, kõik seal ju must ja kole... Ma olen proovinud minevikuta elada - ja ma ei teadnud enam, kes olen ja kust tulen ja kuhu kellena lähen... Pealegi möödunud aegadel on olnud ka rõõme ja õnne, mida tuleks kindlasti mäletada. Sealt saab jaksu edasi minemiseks juurde. Iga hetk, nii hea kui halb, õpetavad ju midagi. On mu oma valik, mida neis õpin või mida püüan unustada, et see on ka kunagi õppitud... võui vähemalt läbi loetud, kui kasutada koolitundide ja õpikute näidet. Eluõppetunnil sama asi. Kõik ei jää meelde, ja ei peagi jääma. Kõik, mis meeldib ja vajalik, jääb igavesti meelde. Nii lihtne see ongi. Ainult kinni jääda kuhugile ei tohi jääda. Siis siplemine minevikus tulevikuta...
Arvan, et mul on olnud siiski päris hea papa, kes ei saanud iseendaga vahel toime tulla. Ja see valmistaski mulle südamevalu ja vahel ka lausa viha. Kuid papa sai minuga nii ja naa hästi hakkama...
Aga OK, elu läheb edasi,
OK oli papalt viimane sõna, mida eile 11 aastat tagasi kuulsin, kui läksin tema juurest haiglast IAT koolitusele... Selles sõnas oli palju rohkem, kui kaks häälikut... , mida püüdis papa vaevaliselt, kuid säravalt reipana öelda... Ma ei vaatanud tagasi...

Kommentaare ei ole: