Neljapäev, aprill 04, 2019

Usutavasti on Kass Paksule uus kodu ja pere leitud. Vähemasti proovime, kas sobivad kõikidega ja kõikega kokku.

Praegu Paksu magab minu voodis. Veerand tundi magas Bongo ka teises voodiotsas. Tekihunnik nende vahel.

Nüüd hiilivad Bongo ja Pätu kikikäppadel, kas Paksu ikka magab.

Aga mul on jälle uus amet - loomade tugiisik (varjupaiga töötajaa ei kõla üldse mitte nii hästi).

Praegu on küll kellegi läbimõtlemata ja tegemata töö, et Kass Paksu peab minema uute koju. Ma ei saa seda ütlemata jätta. Samas olen õnneseen, et mul on isiklik kodu ja mul ei ole tugiisikuid ja teisi ametnikke, kes teevad ja otsustavad minu ees. Annaks Jumal ja Inglid jaksu mulle, et minu iseolemine kestaks aastaid.  Viimase eluhetkeni.
On olemas loomade teraapia. Kuid nüüd pean küll tõdema, et sotsiaalkorteris ei ole see teraapia lemmiklooma näol ette nähtud. See teeb mind kohutavalt kurvaks. Ja ok, kui ei olegi ettenähtud, siis võiks keegi ametnik mõelda, mis vahvast ja sõbralikust kassist edasi saab. Aga ei... Siis hädaldame, et lemmikloomi jäetakse kergesti nelja tuule hoolde. Mitte kõik lemmikloomad ei jääda omaniku poolt pahatahtlikult nii. Nüüd näen oma silmaga.
Vahel on looma omanikule vaja toetust/kõrvalabi ka lemmiklooma  pidamiseks. Mul on ka vaja selleks füüsilist kõrvalabi vahel.
Miks hävitame tuimalt selle, mis teeks erivajadustega inimese või last ja ka loomagi õnnelikumaks...???

Ausalt, ma ei saa aru vahel, mis maailmas elame...

Kommentaare ei ole: