Kass Paksu hakkas sĂ”itma uute koju đ Loodan, et oma uue perega saab ta peagi sĂ”braks, kuigi oma uut perenaist Hannat hammustas autosse jĂ”udes... KĂŒllap oli stressis ja hirmul: tullakse ja toppidakse autosse... - ajab ju tigedaks...
Toas jooksis minu juurde, et pÀÀsta mind veel... Raske oli pisarat tagasi hoida. Ehk Paksu oli minule tÀnulik nii.
Minu juures oli hommikust, umbes kolmteist tundi. Ainult. Nunnu oli. Magaski pĂ€eva minu voodis. Vahelpeal jalutas ringi. SĂ”i. Enne Ă€ra minekut tegi veel hĂ€da... Ta on harjunud Ă”ues kĂ€ima, mina teda Ă”ue ei lasknud... ega ta ei kĂŒsinudki Ă”ue. Ăhtul lubas end mul paitada, jalaga. Ta sai viimaks minust aru, et ma ei saa teistviisi paitada. Nurrus.
Bongo vahel vehkis kÀpaga. Hiilis uurivalt.
PÀtu hakkas tatitama - tema oli kÔige vihasem, kuigi hoidis eemale.
Ongi miski möödunud...
Toredad naabritĂŒdrukud ei jookse hommikuti tĂ€di Miia juurde ratastooliga mĂ€ngima... Viktoria oli alati abivalmis ja vahva naabrinaine... Loodan, et neil lĂ€heb uues kodus veelgi paremini, kui siin...
Millegi lÔpp
on
millegi algus.
KÔikidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar