Kolmapäev, märts 02, 2022

     Ikka  jälle pean tõdema, et maailm julm ja aina julmemaks läheb, kuni ühel hetkel armastus jääb kestma. 

Koolis oli ajalugu viis. Aga keegi ei teagi, et sõdu õppida oli mul piin. Kurb. Vastik. Ma sain aru , et sõdades pole ei võtjaid ega kaotajaid. On vaid süütuid kannatajaid ning keegid, kes tahavad midagi... Ma ei saanud ega siiani aru, kuidas sõdurid lähevad sõtta. Kui poleks ühtki sõdurit, kes läheks, poleks ühtki sõda...
Sõdade mittemõistmine oli peamine põhjus, miks mina ei tahtnud ajalugu õppima minna...

Kogu eluaeg olen kuulnud hirmujutte tuumapommist... Jällegi ma  ei ole mõistnud, miks peaks hävitama ilusat ja kes kaoses üldse võidaks... 

Olen oma silmaga näinud Ukrainas linnu, kus hetkel lahingud... Musta merdki. Esimene hetk, kui nägin , mõtlesin, et taevas on alla sadanud - meri ja taevas olid helesinised ja rahulikud. Olin vast kuuene. 

Loomulikult on mul ka kurb meel, et seal pommitamine ... Aga iga sõda, mis maailmas toimunud, on minus tekitanud  kurbust. Samas ka lootust, et tullakse mõistusele...

Hetkel ma ei taha mõelda, mis siis saaks, kui sõjakonflikt laieneb... Tõenäoliselt saaksin uued karmid kogemuised, kuidas ellu jääda, kui pole õige moment siit maailmast ära lennata...  

Mõtlen järjest rohkem, et astuks maha sellest kurjast maailmast...

Küllap inglid ja kõrgemad taevased võimud hoiavad siiski maailma ja inimkonda... Vastasel juhul oleks ammu inimkond ise end  hävitanud... Mina arvan nii.... Lõppude lõpuks on igaühe sees loodetavasti pisutki armastust, et igasugustele sõdadele ei öelda.

Kommentaare ei ole: