Kevad. Nii tore ju ka aknast välja vaadata. Otse allagi. Tavaliselt toas (ratastoolis) olles ma ei näe eales maja ette... Näen kaugust ja taevast.
Lihtsalt otsustasime abistajaga, et aeg on aknal istuda ja lõõgastuda. Mitte kõik abistajad ei jaksa mind aknalauale tõsta. Ega eriti ma ei palugi. Tihti jään mõtlema, et miks peaks abistaja elu raskemaks füüsiliselt muutma... ennem loobun ise... Kuid aknale ronimisel aitan ise ka jalgadega kaasa...
Istusin...
Elu - olu näis rahulikult hoopis teistsugusem. Nägin omaenda elamistki kuidagi kõrgemalt, teise pilguga . Nägin köögikappide peale. Nägin maja ette. Ja taevas oli lähemal.
Nautisin. Mõtlesin. Korrastasin mõtteid...
Ja sain aru, et ma ei tohi tõesti loobuda enne kui pole proovinud miskit... Loobudes loobun iseendast...
Tean, et mu keha igatseb vahetevahel päris tihti füüsiliselt teistsugust asendit... Nüüd viimasel ajal olen jalutanudki vähe.... Vanasti sain abistajategiga palju rohkem jalutatud... Päris huvitav asi... Ma ei teagi, kas see on tingitud mugavusest, mis on tegelikult meie sisse tekkinud. Minugi sisse.
Ja näiteks nii mugav on vait jääda, kui rääkida, mida minu keha ja hing tegelikult vajab. Inimese olemus hindamine toimub ellu jäämise tasandil ning muu pole tähtiski. Arvan, et oleks keeruline seletada sotsiaaltöötajale, et vajaksin IAT lisatunde aknal istumiseks, sest leiaksin oma rahu ja tasakesi minna nii kõrgemale tasandile, leidmaks tõelise kõrgema mina, et veel rahulikult inspireerida häirivalt... Täna on rahvusvaheline sotstöötajate päev, ja ma loodan siiralt, et abiandjadki mõtlevad ennekõige endale , siis saavad enda kaudu toetada teisi.
Olen aga rahulik, et oskan aega võtta iseendale. Mitte ainult aknal istudes... Vaid ikka iga päev... See on minu aeg ja elu...
Siin kohal võib sel teemal rääkida / kirjutada lõpmatult... Kunagi lähiajal kirjutan veel ja veel sel teemal.
Aga köögiaknal istuda oli hästi mõnus. Seda tahtsin öelda hästi lühidalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar