Pühapäev, märts 13, 2022

SEE...

     ...aeg, milles elan praegu, lausa tormab keeristormina  mööda.    Minu meelest, näen vaid igasugusi hetki, millest koosnebki hästi nauditav elu. Vahel rõõmsam, vahel valusam, vahel kummalisem, vahel loogilisem ja loovam.

Siiski nauditav on SEE elu. See elu, millest mina elan.
Kõikidest hetketest on miski palju õppida. 

See nädal on olnud ka asjalikult hea ja rõõmus. Kuigi absoluutselt kõik pole ka nii tore ja hea, kui ehk näib. Aga end ma ei  saa petta. Ja lõppuks probleemid on lahendamiseks, et taas näha mõnda õnne ja rahulolu hetke  ning edasi rühkida  loovalt. 
Alles see nädal algas, juba ta lõpeb. Tundub nagu ei oleks  miski olulist toimunud ja siiski toimus palju olulist. Täna käisin ühes väikeses talumajas, kus soovitakse uut rõõmsat kodusoojust luua, sünnipäeval. See imearmas ettevõtmine, kuhu läheb tohutult energiat ja  eneseloomist. Hea oli vaadata, kuidas noored olid õnnelikult lihtsalt vana ahju ja maja soojusest. Nad ei lootnud, et tuba  nõnna soojaks läheb... Mõtlesin omaette, kui tihti unustame ära need kõige pisimad justkui ebaolulisemad toredaid asju, mis loovadki tegelikult õnnehetki ja suurt elu...
Mina nautisin ka ahjusoojust ja vana maja lõhna. Ammu polnud just  seda tundnud... Ei lootnudki enam tunta.... 

Minult küsiti üks hetk, mitmes keeles ma loen, et julgen üldse kirjutada nagu ja raamatut reklaamida... Ka see on kriitika... kuid seekord läks natu valesse kohta. Ma tõesti ei näe sidet, kas lugeja, kes potentsiaalme  minu raamatu või ükskõik, mis raamatu lugeja, oskab mitut keeld, kui ta loeb üht huvitavat raamatut või mis ta hariduse tase... Mis kirjutakse on autori ja kirjaniku valik. Mida loetakse on lugeja valik. Keegi ei tohiks kedagi omaenda oskustega halvemaks ega paremaks teha. Igaüks annab ju endast parima. 
Veelgi enam, praegu peaksime üksteisele toetust jagama, mitte hooplema, et on paremaid kui sina. SEE tõesti ei vii kuhugile edasi. Ja tagasi teed ka ei ole enam...

SEE kaks aastat viiruse algusest on muutunud eelkõige minu mõtemaailma. Muutunud enesekindlamaks. Täna kaks aastat tagasi jäi loometalgutele minemata... Kõhe oli, kuid ausalt paanikasse ma ei sattunudki. Hirmu vähendasin peaaegu olematuks, kuigi... Olen siiski vaid inimene, ka mul vahel kartust. See oleks mõeldamatu, kui mu sees ei olekski ettevaatust... Siiski see hull aeg, hull ajahetk on õpetanud palju rohkem head.

Homme toob  taas miskit head ja uut.
Kuigi maailm sõjas... 

Kommentaare ei ole: