Esmaspäev, märts 07, 2022

Olen ólemas

Ei ole kadunud. 

Võtsin paar päeva endale....

Käisin  Maarja ja Eglega eile Raekoja platsil. Soovisin endamisi  kogu maailmale rahu ja armastust ning mõistmist.Taevas oli helehele sinine nagu Must meri esimest korda nähes umbes 48 ... 49 aastat tagasi... Vaatasin rõõmsaid mängivaid lapsi. Neil oli hetk siin ja praegu.  Olemasolu rõõmu hetk. Kuid mulle tundus, et muidu jäi miskit natukene puudu... üksteise ja Ukraina toetamisel puudu, seda just ühiselt´hingamises... Kõik nagu oli, kuid...  Kurb... Vähemasti minu meelest.   Mina tõesti soovisin endamisi maailmale rahu ja rõõmu. Tegelikult oli imeilus päev elamiseks. Selline ilus päev nagu laupäev oli, võiks olla iga uus päev. Kus igaüks saab toimetada oma toimetusi. Päike särab. 


Ja mina olin sel aastal esimest korda Tartu kesklinnas, Jala. Ennemini oli jalakäimine linnas igapäevane tavaline asi. Nüüd aga nagu enneolematu sündmus. Nagu oleksin mugavusstoonis -  autosõidud ja autosõidud... Ma ei mõtle üldse pahasti seda,. Tunne niisugune...


Ja täna olid Prisma riiulid pooltühjad. Ei olnud soola ega äädikat. Ma ei imesta.  Püüan rahulikuks ja positiivseks jääda, Kuid arvan, et hullemaks läheb veel...

Kommentaare ei ole: