Reede, märts 18, 2022

 

    Käisime Eglega kevadet otsimas. Arvan, et leidsime ka. Sinililli küll metsas  ei olnud veel... Kevadsoojus ja lõhn olid. 
Meil mõlemal oli tunne, et kui täna õue ei saa - see oli aga omakorda me enda teha saamine, otsustada, et nüüd õue ja punkt, kõik muu võib oodata -  siis sureme kohe... Ellu jäime ilusti 😂 
Jalutasime ümber metsa.😍

Kõik muu jõudsin ka teha, mis oli täna plaanis. Mängisime juuksurisalungi, kuid päriselt sai Maarja ilusaks Nansy loovusega. Üle plaani panni täis võiküpsiseid, mida polnud mina sada üks aastat teinud. 😋
Aega lihtsalt tuleb rahulikult võtta. Siis pingeid vähem, et miski ikka jäi tegemata. Tegemata jääb niikuinii palju päevast päeva. Neidki asju, mida ei teadnudki teha, kuid oleks pidanud siiski tegema... Mul on küll vahest õhtuti tunne, et sai tehtud palju, kuid seda olulist ei teinud,  kuid mis see oleks olnud - ma ei tea, ei mõtle välja... 
Inimene tahab iga hinna eest endast anda kõik ühe hetkega ja siis hakkabki temas väike paanika, et pole jõudnud... Kas see närvitsemine on rahulolu iseendaga... Oma kogemustest tean, et see lõhkus mind end. Olen õppima andma loovalt endale täpselt nii palju, kui suudan ühel hetkel, teisel uuel hetkel  saan luua seda, mida eelneval hetkel jäi loomata ja tegemata... Lõppude lõpuks vist keegi ei tea ega aima, kui palju ja mida kõike peab tegema elu jooksul, ja kui palju jääb tegemata jääb... Aga kui olla iga õhtul iseendaga rahul, siis oled päevale kõik andnud, mis sel päevale vaja anda oli. Mina usun nii. 
Täna olen rahulikult tänulik.

Kommentaare ei ole: