Laupäev, august 20, 2022

     On olnud hetki, kui mina olen mõelnud, miks mu lapsed peavad elama sõjaajal... Üks selline  hetk oli 31  aastat  tagasi... Samas sain aru, et millal saaks veel olla õnnelik kohe ja praegu... Millal siis tuleb õige aeg armastada pere ja kodu, kui siin ja praegu...

Täna mõtlen ikka sama moodi... Miks peab sõdadega hirmutama või üldse pidevalt hirmunud olla... Vahelt pole, kas hirm on lähemal või kaugemal...

Kui väike olin, kartsin meeletult tuumapommi... ja seda, et Eestimaa hävib... Maailm hävib... Elu pooleli...

Mina olen alati elanud Eestimaal. Siin on mu kodu. 

Igal ajal on olnud omad hirmud ja kartused... 

Mida kauem ma elan, seda vähem  kardan igasuguseid hirme. Vahel siiski, sest olen ka vaid inimene.


Aga usun   et  elu  Eestimaal hoiab armastus. Armastus,  millele nii pagana vähe rõhku pannakse. Nii vähe räägitakse... Armastus, milles on või peaks olema kokkuhoidmisi...

Mind on üks.

Meid  kõiki on üksainus.

Eestimaad on üks ja ainus.

Hoiame siis oma Eestimaad kõik eraldi ja üheskoos parimal viisil. Armastusega. Hoiame kokku nagu 31 aastat tagasi kõik vabade hingedena keerulisel ajal, kui soovisime  üheskoos vabat Eestimaad. Keerulisi aegu on alati. Näiliseltki. Need on ületavad armastusega  ja parima loomisega . Nii muudame Eesi ja maailmagi veidi paremaks paigaks, kus elada siin ja praegu.

Pilt tehtud viis aastat tagasi Olustveres psühhodraama konverentsil.  

Kommentaare ei ole: