kolmapäev, august 17, 2022

Pühapäevane vedelemine Pärnu rannas...

 ... oli mu jaoks puhkus ja trenn. Ma  pole kunagi julgenud suures vees päris iseseisvalt olla,  kuigi vett armastan hullult. Nüüd olin. Ja veel pea kõhuli. See oli / on saavutus just sellepoolest, et sain olla hirmudest üle. Nii vähe on vaja hirmude ületamiseks keerada vees teistpidi ja kogeda: ennäe, ei upugi... Füüsiliselt teadsin , et saan hakkama.

Paar korda kõndisin vette ja tagasi omal jalal...

Karelile mõtlesin vaatasin taeva... 








Kommentaare ei ole: