Täna möödub esimeese näituse avamisest 13 aastat. Tunne on nagu oleks olnud eile.
Siin väike meenuts
UNISTUSED LENDLEVAD siiani uute ja uute lennukustega!
Õige nime valisin esimesele näitusele ja koolitusele. Aga siis ma ei osanud aimatagi, milliseks kujuneb minu lend tähtede poole. Ja kui keegi oleks öelnud mulle , et 13 aasta pärast laulad mingi noore Hispaania laulja, kelle nimi German Gholami, õpilaste kontserdil... siis oleksin tõenäoliselt vastanud: segane peast, maga kaineks... Ja ometi elu on mänginud ägedalt minuga ja olen mängureeglid kahesajaga vastu võtnud mängides mõnuga kaasa.
Jah, German, kes siis laulis esmakordselt näituse õhtul mulle kui Tiinale, on nüüd mu super lauluõpetaja.
Uskumatu, milliseid tempe võib elu teha!!!
Eile aga oli hetk, kus mängisin taas kehva heaks. See maal oleks rännanud äärepealt prügisse. kui mul poleks tulnud kummalist mõtet seda pakkuda eilsele psühthodraama sünnapeole ja väikesele oksjonile... Ise mõtlesin salamisi, kui keegi ei osta, siis ostan ise ja kingin psühhodtraama instituudile.... Kuid topelt hästi läks. Tehti pakkumine. Osteti. Kingiti rõõmuga instituutdile. Mul oli ausalt mitmekordne rõõm. Kõige rohkem sellest, et ta ei rännanud prügimäele. Idee on super väärtus. Ei saand küll nii head maalimist nagu alguses soovisin... Kuid mulle jääb erilise maalina südamesse.
Kirjutasin maalile ka sündimisloo juurde:
Maal "Kahe tooli kohtumine käpajälgedega" on tõsiselt läbi ja lõhki
psühhodraamatiline.
Idee tuli ammu. Istudes ühes töötoa ringis ja mõtlesin, kui palju ja mida
võiksid olla näinud ja kuulnud toolid.
Siis tuli Tartu PSD Instituudi sünna zoom. Mõtlesin (isver, kui palju võisin
mõelda ühe väikese maali ümber!), et OK, teen ära. Nüüd õige hetk maali
sündimiseks .
Sain väheke värve lõuendile. Jätsin kuivama... Õlivärv tahab kuivamist. Siis
saab jälle edasi mäkerdada...
Ja siis, ja siis ilusal õhtul, kenal hetkel tormas üle lõuendi Kass Bongo, keda
ajas taga mängides Koer Pritsu.
Kolin. Maalitarbed ja värvid lendasid.
Bongo aknalaual urises ja värises.
Pritsu liputas saba.
Mina karjatasin.
Ei julgenud vaadata lõuendi poole. Viimaks vaatasin. Muud ei jäänud üle.
Vihastasin, et prügikast nii väike on – lõuend ei mahu... Ja ega ei tea ka,
millisesse prügikasti panna poolik aukudega maal... Olmeprügi pole, paber ka
mitte...
Viskasin nurka.
Seal oli päris mitu kuud. Tolmus. Ämblikud kudusid õnnevõrke.
Lõpuks meenus, et kuskil pandi banaan näitusele. Banaan osteti näituselt ja
söödi ära. Miljonite eest.
Kuramus küll , miks mina ei tohiks oma kassi käpajälgi maalile jätta!
Vähemasti ei sööda.
Mõtlesin jälle...
VDKFM-sse päris ei saadaks, kuid psühhodraamas kasutaksin ma ise hea
meelega. Psühhodraamas saab paremini aru mõttest... Maal ei ole ju katki. Vaid
kohtus käpajälgedega. Nagu Ruuda ütles ja küsis: kuidas käpad käivad.
Naersin omaette. Naersin häälega.
Võtsin tolmuimeja. Tõmbasin pooliku maali puhtaks.
Kass Bongo vaatas uudistavalt.
Võtsin pintsli.
Usun, et see maal on maailmas esimene ja viimane psühhodraamatiline maal,
mis on valminud minu jalgade ja Kass Bongo käppade abil.
Kindlasti vaatajal kohtudes maaliga tuleb oma lugu.
Mina kui maali Looja jagasin oma lugu.
Elagu kohtumised toolide ja käppadega!
Säragu lahenduste naeratused!!!
Tiia Järvpõld, maali Looja 26.08.2022
Täna on mul hoopis rohkem loomistuju. Sain pool nalja tehes. kuid igasugused vigade parandused on jube suur töö. tohutu hea loomisenergia laksu.
Augustikuud on olnud ootamatuid üllatusi ja minulikku hullumeelsust täis. See kõik on ehk nagu sünnipäevakink kallite inimestele... Eluhetked praegu ja siin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar