Olen täitsa elus! Minu käest on küsitud kuhu ma olen jäänud... Kuhugi ei ole jäänud, siin ja praegu olen. 

See nädal on olnud nii ja naa. Nagu oli tegus, aga samas ka mitte. Mõni asi ajab mul juuksed turri, nagu pildil näha on hahaha..

Tegelikult on kõik hästi, aga aga palju asju ei nii hästi kui olla võiks... Aga loodan, et loksub paika ei ole probleemi vaid on head lahendused. Oktoober lõppeb kuidagi kiiresti... Novembris tuleb loodetavasti väga palju tegevusi. Kirjutada oleks väga palju, mõtteid on väga palju, aga kõik omal ajal. 
 

Kohv võiga

Hommikul oli Zoom'is hommikukohvik, kust jäi mulle kummitama, et kohvi saab ka võiga juua. Mina olen päris palju proovinud igasugust kohvi - sidruniga, hapukoorega (hapukoor tuleb suhkruga ära segada, siis ta ei lähe tükki), jäätisega. Ja ma täna proovisin tõesti võiga! Panin suhkru asemel mett ka. Päris huvitav oli. Ja kusjuures hea! Usutavasti kasulik ka.

Vahva ja keeruline nädal lõppes täitsa magusa kohviga! 

Üks väike südamlik kartul

 

Tihti kamnajaade ja jamade keskel võib unustada väikesed lihtsad rõõmud üldse. Ei pane tähelegi neid... Aga väikeseid rõõme on alati ja kõikjal. Näe ja naerata vaid. 

Täna oli muidu tavaliselt hea päev. Laupäevane kodune päev. Hästi palju molutamist. Mõtlemist, miks on nii ja miks just nii, aga kas saaks hoopis teisiti olla...  

Siis vupsas kartulikastist südamlik kartul. 

Olime Annabeliga üllatunult rõõmsad.

Mulle tundus kogu maailma elu südamlik... 

23.10,2025 minu 100 näitus "See elurõõm"

 

Pildid tegi Piigaste Südamekodu juhataja Ester. 

Minu esimene maal "Sinilill" 100 näitusel ka. 

Avamine oli väga südamlik ja armas. Usun,  et Südamekodu rahvale jääb eilne hommik kauaks meelde ja see rõõm, mida püüdsime - mina,  Hanna ja Maarja - anda parima.

Aitäh sooja vastuvõtu eest.💖

100 näitus ootab homset avamist

 

SEE ELURÕÕMU 100 näitus sai ilusti ülesse. Maale aitas riputada mul Piigaste Südamekodu juhataja Ester abi-noormehega. Hästi vahvalt. Tuhat tänu.

Aitäh ka Jaana ja Kaidile tänase eest.

Homme hommikul olen taas Piigastes ning Maarja laulab. Mina natuke räägin nagu ikka..

Oh, läheneb 100...

 

Tuleb, tuleb sada 😍 

Näitus 100 saab olema 

                       Piigaste Südamekodus. Juba  23. oktoobril kell 10.30 avan näituse "See elurõõm..."

Loodan, et memmedel - taaditel on väikene rõõm hooldekodu argipäeva.

Näituse nimele mõeldes mõtlesin mammale ja tädi Vaikele, kes teavad mind ammu - ammu  ning mina olen nendega koos olnud nagu terve elu. Mammaga eriti ja kindlasti. Mõtlesin, et meil kõigil on olnud tohutu elurõõm...

Aga nagu ikka iga näitusega on ka nüüd selle näitusega eelnev pisi närvikõdi asjaajamises. Küsimus oli autos, kuid seegi küsimus lahenes - homme saab näitus õhtupoole üles. Seekord siis riputan näituse üles üks päev enne avamist.

Uskumatu,   100 näitus on ukse ees...

See on rõõm 💖

Otsimas rõõmu sügises

 

Telefonikõne

 Hommikul oli üks kuidagi kummaline telefonikõne, helistas keegi Eva, kes esimese küsimusena küsis, et kas ma olen temaga käinud Kanaari saartel. Loomulikult ma ei ole käinud ja ammugi ma ei tea ühtegi Evat. Jah aasta tagasi ma käisin Hispaanias, aga see oli hoopis teiste inimestega. Ma küsisin, kas ta ajab mind kellegi teiste Tiiadega segamini... Ei ajanud, teadis hästi mu lugu, kes ma olen ja isegi perekonna nime. Ainuke kummaline asi oli see, et ma elan Haapsalus ja elan hooldekodus. 

Ma küsisin mitu korda kes tema on, aga ta lihtsalt ei vastanud. 

Lõpuks ütles, et mul on väga head maalid jne...

Minule jäi sellest kõnest väga kummaline tunne.

Jah mulle on ka ennem helistatud ja öeldud aitäh loomingu eest, aga mitte nii, et ma olen kuskil olnud kus ma tegelt pole olnud.

Täne soen on Annabeli tehtud.  

 

Olen täiesti elus. Aga arvutis töötan natuke vähem. Lihtsalt annan jalale puhkust, parem jalg on pinges. Otsustasin end käsile võtta ja proovin iga päev venitada ja võimelda. Selle osa olen lohakile jätnud, et enda kena kehaga midagi teha. Küll see ka läheb paremaks ja hakkab uuesti koostööd tegema. 

Tänane äge soeng on täitsa äge, sellist soengut ei ole mul veel olnud. Jaana õppis minu juustega uut soengut tegema kuna mulle meeldib hullupööra kui minu juustega mängitakse, siis ma naudin seda. 

Kõige pikem õhtu...

 ... on täna.

Sel aastal. 

Nagu seisaks kõik..

Kui ma poleks öelnud JAH...

 

... täna 37 aastat tagasi ühel hetkel ise mõeldes, et nagunii saab  ei olema...

Siis oleksin vist küll oma elu võimalustele kriips peale tõmmanud või oleks saanud teistsugusi, natuke vähem hulle kogemusi...

Kuid mu elu on olnud täpselt selline nagu pidigi ja peabki olema.

Isegi sajas näitus on tulekul.

Olen õppinud head ja halba, neil vahet tegema. 

Olen armastanud ja armastan. Olen ise armastus. Nüüd julgen nii  mõelda. Oli aeg, kui ei osanidlki ega polnud ka kombeks nii  mõelda

Ainult väike hetk...   Vali õige sõna ja ongi elu täis häid võimalusi. Mis sest vahel kukud... Siis tõused taas. 

Imedest...

Äkki ongi imed normaalsus? Aga inimesed lihtsalt ei tea seda või ei taha seda tunnistada. Imed on tavalised, head ja uskumatud asjad... Kõike muud nagu on palju targem uskuda. Imed on muinasjutt...

Võib-olla elu ongi üks muinasjutt, mis lõpeb tavaliselt hästi. Nojah, mis on hästi lõppemine ja kuna lõppemine? Iga hetk on algab ja lõpeb ja algab uuesti. Me ei tea, mille heaga. 

Täna kogesin midagi sellist, mida ma olen lapsena kogenud ja mida paljud ei usu. Mina usun. Keegi ei saa seda usku mult ära võtta, On olemas tõepoolest imelisi ravivõtteid. Ei, ma pole haige, lihtsalt mu jalg on kuidagi väsinud või pinges juba nädal-paar. Arvan, et lihtsalt oli ja on veel vaja energiat ning puhkust. Hetkel on päris hea olla. Hea tunne. See on nagu kunagine imearsti juures käik, kus pai abil sain ma sõrmed rusikast lahti... Järjest rohkem ma mõtlen, et mul elus lugematu arv väikesi imesid, mida mina omal ajal imedena ei näinud...

Aga imesid võib olla ka natuke imelikke kogemusi ka. Vahel lihtsalt imestan, kui keeruline on inimestel aru saada mõnedest asjadest! Ja kui keeruline on mõnda head asja asjaosalistele selgeks teha... 

Aga ei ole hullu, imed lõpevad ikkagi hästi! Ja algavad uuesti uute imedega...

Kogu elu on üks imede ime!

Üks hea lihtne lause...

 ... ning ongi päev imeline 

Keeruline nädal imeline.

 Ütlen teilegi selle imelise lause, mida nii vähe ütleme ja kuuleme:

Aitäh, et olete olemas   ja loete või jälgite mind 💕

Kass Bongo moodi naudita...

 .. oleksin soovinud tänast laupäeva..

On alles aeg...

Päevad mööduvad... Ajal on omal tempo... On paremaid ja halvemaid hetki...Lõpuks ikka kõik head hetked. 

Kolm päeva on olnud justkui hull karussell. Üles - alla... On tiirlevaid hetki, kus soov kõvasti kinni hoida, kuid pole kuskilt kinni haarata... Samas soov õhku tõusta, kuid pole käepärast tiibu...

Ei tea, mida teha.

On hea.

On halb.

Püüd ellu jääda. Iseendana. Naeratada ´kõigele. Ka kukkumistele.

Kodumaja renoveerimise poole sai astutud samm edasi. 

100 näitus saab olema juba see kuu.

Kohtusin valla sotsiaaltöö peaspetsialisti Heidiga kohtumas. Uue aasta IAT.-d rääkimas, nagu iga aasta lõpu poole käin rääkimas.  Nägime Heidiga teineteist esmakordselt. Tore ja meeldiv noor ametnik. Sai hästi minust aru.  Aga jutt oli nii nagu olen  kuulnud aastast aastasse. Iga aasta tunnen järjest rohkem, et sotstöötajal polegi eriti sõnaõigust, kuigi nad  soovivad oma tööd teha südamega..., Süsteem on selline. Aga see taas pikem jutt... Usun, et uuel aastal jätkub IAT . 

Ja ma ise leian head lahendused. Nagu alati.

Sai ka Põlva Vanas Vaksalis söömas käia.

Usaldusest

 Ega keegi vist ei pannud tähele, kui palju olin omas mullis ja mõtlesin usaldusest.  

Nii iseenda kui teiste usaldamisest. 

Aga ma teadsin kogu suve, et mu aiamaa saab kord sügisel jälle ilusti korda. Usaldasin seda tunnet. Usaldasin nii, et ei suutnud alla anda ega aiast loobuda... Kuigi see oleks olnud kõige kergem... 

Täna mõned tunnid kambaga aiamaal tööd ja korda, kevade ootele ilusti aiakese lapp saigi.

Mul on nii hea tunne. Tõsiselt hea. 

Enam pole aiamaa nagu mahajäetud, ei kellegi oma... See  on minu oma. Aiatibiga.

Olen kohutavalt tänulik oma tänasele kambale, kelle ühisel nõul ja jõul saigi aiamaa korda. 

Ja siiski, mis on usaldamine - see on lai sügav mõte, mida südamega mõelda... Hetkel olen veendunud, et kõige keerulisem on iseend usaldada ja ometi kõige olulisem. Kirjutan lähiajal sellest pikemalt... Aga kõigele - kõigele vaatamata usaldan elu . 

Need üllatused

 

Iga päev on midagi üllatavat! Nii head kui ka halba, nagu elus ikka. 

Vahel ei ole mul kedagi (või üldse naistel), kes teeks kingitusi ja üllatusi... Siis ongi vaja poes käia lahtiste silmadega ja avatud südamega, mitte ostuhullusega! Mõnikord, nagu eile, näen riiulil naeratavat üllatust. Et osta mind endale! Luba endale mind! Ja kui sa ei osta, siis ma hakkan sind kummitama!

Eile naeratas täpselt nii konnapoiss, õigemini kilpkonnapoiss! Läksin juba mööda, siis keerasin tagasi, ostsin ta ära! Lihtsalt tegin endale rõõmu! Vahetevahel on väikesed rõõmud kui palju suuremad kui suured. 

Halb üllatus on see, et ma ei leia enam oma elamisest roosat seelikut, mis on sellel Palamuse pildil! Palamuse näitusel oli see Teelel seljas! Ma tean, et peale näitust oli veel seljas, aga kuna ma ei tea, ei mäleta... 

 Ma teadsin, et see on mul kapis, tahtsin reede hommikul selga panna, mida ei olnud, oli seelik! Täna otsisin kapi läbi ja ikkagi ma ei leidnud!

See on mulle sõbranna Liia poolt õmmeldud. Sellepärast ma olengi täiesti nõutu...

Võib-olla olen kunagi suvel õue kuivama viinud, kuidagi ta ära viinud ja keegi on äkki õnnelikumaks saanud... Ma ei oska öelda. Ma nagu ei ole kuskil käinud ka, et oleks võinud kuhugi ta jätta... Igatahes, ma loodan, et ta tuleb veel välja! Kuigi ta pole nööpnõel, mida otsida heinakuhjast, vaid natuke suurem... Mulle ei meeldi kummalised ja halvad üllatused!

Tee

Minu uus joonistus "Tee". Joonistasin kolmapäeva õhtul... Vildikatega. 

 Lihtsalt joonistasin.

Lihtsalt mõtlesin teele, mis algab kuskilt viies kusagile, et sealt keerata... Risteena valikuid tehe... See tee on minu / sinu elutee.

Iga hetk oleme teel... Ka siis, kui me ei mõtle sellele. 

Naeruga.

Nutuga. 

Valguses. 

Pimeduseski... 

Tee võib tunduda tuttav ja siiski võib üllatada. Olla tundmatu. 

Teel on kõik võimalik...

Eile Tilsi lasteaias

 ... oli nii palju südameid,

Aitäh lastele ja õpetajatele, Alice emmele ja abistaja Mergele 💕

 Neljapäeva õhtul valmistusin lasteaeda minekuks.