See on armastus...

Ärkasin sõnumi piuksu peale. Kell 6,94. Ohtu pole e-alarmilt... Midagi ei saanud aru. Mõtlesin, et küllap jälle õppus... Ei läinud isegi närvi, ammugi paanika... Korraks käis kerge võbin läbi - jälle hirmu mängud, nüüd hommiku vara...  Magasin rahulikult edasi.

Alles lõunapaiku sain  teada, et Ukraina droon oli kukkunud suhteliselt lähedale...  

Jäin ikka rahulikuks. 

Sest olen iseendale teadvustanud ammu, et reaalse sõjaohu korral olen mina küll viimane, keda tullakse päästma... Olen aus. 

Tänagi, kui ohtu polnud, küsis ainult üks inimene minult, kuidas öö möödus. Oli natuke teistmoodi ärev öö... See oli Jaana. Kuigi me mõlemad magasime ´hästi ja rahulikult. Silver küsis naljaga pooleks, mis minu ´juures toimub - seegi näitab, et hoolib minust. Silver suudab tõsiseid asju naeruks keerada, kuid samas mõtleb tõsiselt... Nagu mina olen positiivne. 

Nohjaa, täna on ju enam - vähem hästi. Jäime ellu. Usun, et jäämegi ellu.    

Mind usutavasti aitavad inglid, keda palun ja tänan iga päev ja armastus. Võib - olla olen sinisilmne, kuid usun lapsest saadik, et armastus hoiab hullud sõjad ära. Ma pole mänginud ka ühtegi sõda... See pole headus ega armastus... 

Ega mul ei olegi muud öelda... mõelda... 

Maailm vahel kuri.  

Mina pean püsima omal sagedusel, mis on armastus, positiivsus, elujaatav. Siis saan toetada teisigi, kes kriisi ohu olukorras vajavad julgustust naeratada ja armastada, mitte alla anda...

Luba liblikad lendu...

 ... ja siis veel mõned sammu õnneni. 

Ühe lennu, ühe sammu jätan alati tegemata, et teha veel miskit võrratumat, võimsamat. 

Ja näha veel nunnumat, mis paneb nunnut endale tahtma... Ja uskuma, et saadki  endale... 

Liblikad lendavad.

Sammud tulevad keerukad, kuid samas usun, et nii saab tulemus nauditav.

Kõik on veel võimalik 😍

Päikeseline päev kõige kallimatega

Sõitsin taas Põlvamaal...  

Sel kuul olen saanud suht palju liikuda väljas. Eriti laupäevi... 

Vahel oleks vaja ja tahaks mitmes kohas olla... Siis tuleb valida, kuhu minna...  Tihti ei saagi aru, kui oluline on olla kõige lähedasematele ning seda ka füüsilise kohalolekugagi... Südames on nad ikka ja alati. Kuid minna nende juurde - siis tuleb mingil viisil koguaeg elu vahele... Vabandused, miks täna ei jõua, homme ehk jõuan.... 

Tuleb tuttav ette... 

Aga kuidas tuleb elu vahele, kui me ise elame iga hetk oma elu?   Mina jäin sellele mõtlema...

Mina olin mamma juures ning oles ise mamma nägin oma lapsi. Kas on veel paremat olemas, kui jagada armastust...

Imetore päev....

... on täna taas. 27. märts. Minu jaoks sai see kuupäev eriliseks 34 aastat tagasi. Sündis Silver. Ma ei kujutaks täna ette, kui ma poleks kelmika  poisi, või õigemini juba suure mehe muti... Kes muidu oleks ühel omal sünnal mind särama/põlema pannud... 😂 Kes oleks õpetanud palju palju, mida ühe poja emme peab teadma... Laps on alati hea õpetaja, kuigi vanemad tihti just seda ei pane tähele. Ta on andnud mulle ńii palju armastust ja väärt kogemusi. 

Armastavalt õnne, Silverile💖 

 

Polnud vaja jalaga paki välja võtta!!!

 Jumal tänatud, sain pakikese kätte. Ilusti 3.75 eest lõppes nädala saaga Omivaga. Kusjuures pakki poldud üldse seekord piilutud. Ükskord oldi...

Hämmastas, et saadeti pakiautomaati Luunja. (Miks Luunja - kes teab, mina ei ole sinna ühtki paki tellinud.)  Õnneks sai Hanna paki kohe eile koju tuua... 

Ise omaette mõtlesin, et ehk soovivad isiklikult jalaga paki väljavõtmist pakiautomaadist - siis kindel, kelle pakk on ... 😂 Jalale kättesaadavat pakiautomaati vist kuskil veel polegi... 

Lõpp hea, kõik hea 😍

Millisele lavale on julgus astuda peaproovita...

On ju mõtlema panev küsimus: Millisele lavale on julgus astuda peaproovita?`

Usun, et vastus on lihtsamast lihtsam. Omaenda elulavale. Teist ega kolmandat proovi siin elus ju pole. Sest siin elus elame ja oleme ainult kord. 

Minu meelest on julgus see juba, et julgesin üleüldse sündida.     Lihtsalt ei julgeta ega osata nii mõelda.

Kõik kõik teised kolmandad lavad teeme sellel, samal ainsal ja kordumatul laval, mis on elu. 

Lasteaedade lavad.

Koolide lavad.

Suhete lavad

Olla julgelt vähemal või rohkemal viisil olen nähtav. Igasugustel lavadel. 

Mõni lava tuhmim. Mõni säravam. 

Säravamad lavad soovivad minult omaenda brändiks olemist... 💖

Omaenda brändiks olemine vajab iseenda kohtamist laval. 

Kas sina oled niiviisi mõelnud?

20 aastat miskit huvitavalt, võluvalt ja värvilist

Olen teinud umbes täpselt 180 pildi. 

Mõned olen ka maalinud kingituseks. On usutavasti kellegi koduseinal. 

Olen ka maale müünud.

Olen iseendalegi maalinud ja joonistanud.

Ka laval maalinud. Töötube teinud lasteaedades ja koolides. 

1. septembril saab 19. aastat VDMFK stipendiaat olla. Samas üha enam tunnen end Eesti kunstnikuna, kes on ´jala abil maalinud veidikene tunduks üle maailma. 

104 näitust olen korraldanud.  Esimene näitus toimus 27. augustil 2009 Lille Majas Tartus. Maal NAINE käinud Riias. Näitus on olnud ka Stockholmis Eesti Majas.

On   magnet - järjehoidja minu maalist. On külmkapi magneteid. On jõulukaart. On kalender. On isegi pusakleitki...  

Neli - viis tööd seisavad aastaid poolikuna. Ei suuda lõpetada - vaimu pole. Küll tuleb neilegi õige hetk, kui nad näevad päriselt ilmavalgust. 

Suur aitäh neile paljudele - paljudele inimestele, kes on mind sel säraval kunstniku teel käia aidanud ning mul iseennast leida värvides 💕💖 

Poodides kunstitarbeid ostmas käimine on olnud suur tohutu ja meeletu... Rõõmgi. 

Olen usutavasti väga kaugel enda kunstniku leidmise teel... Püüan ikka alati leida uusi mõtteid, uusi ideid, mida teha veel ja uut moodi. Oma moodi. Kuidas jalgu panna veel rohkem enda ja teiste rõõmuks looma... Tean, et vaid maalimine kodus nelja seina vahel pole ju see - miski võluvalt peab veel olema.

Unistan aina rohkemalt ja uhkemalt enda ateljeest, galeriist... 

Omaenda lemmikmaali pole veel ka maalinud...

Kas seda kõike on vähe või palju - ei tea. Ei mõtle sellele... Armastan värve. Naeran ja nutan vahel... Lihtsalt olen parim isendale. Küllap nii saangi olla inspiratsiooniallikas teistele...

Sinilill õitseb 20 aastat!!!

 

Millal pakk maaliga koju jõuab...

 Jauramisetants tollil Omnivas kestis tänagi.. Usun, et  homme ehk saan tavalise impordi arve. Õnneks väike summa see.

Lihtsalt segadusele, mis oli jaanuaris paki saatmisega https://www.tiiajarvpold.ee/2026/01/  , jagub segadus paki kätte saamisegagi. Sest saatmisel ei mainitud, teenindaja poolt et saatja ja iseteeninduses vormistaja peab olema kindlasti üks sama nimi...  

Aga VDMFK nüüd saatis, õieti tagastas ühe väikese maali minu nimele. 

Kuid toll ei suuda leppida  ega suuda aru saada, miks jaanuaris oli paki  saatja Hanna, mitte Tiia...Hanna tegi oma telefoniga, nii oli lihtsam. kiirem.... Kuid pakil oli saatja Tiia... 

Oleksin seda jama, mis hetkel on, ette teadnud, oleksin rohkem maksnud...

Jälle targem ühe veidra kogemuse võrra. 

Lase teha teenindajal, kui neid veel edaspidi ongi või kasuta oma telefoni ja kindlasti oma nime... 😀😋  Seda paki saatmisel.

Millal maal koju jõuab... 

Kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm

 

Sellist loengut pidasin paar tundi tagasi Kass Bongole, et kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm. Maailm on palju suurem ja avaram, kui käia aeg-ajalt julgesti õues...

Kass Bongo käis täna tunnikese värises väljas. Mõtlesime Jaanaga, et tallegi kuluks õueõhk ära, harjutame väljas käimist. Bongo on olnud üldiselt toakass. Viimati käis eelmine suvi õues... Vahel ikka jookseb trepikotta, aga ega ta ei julge allapoole minna, joosta... 

Panime pesu kuivama. Bongo värises... Maailm ikka tundmatu õudne... Hea oli, et proovis paari rohuliblet.

Siis jalutades jäi vihmaveettoru kuidagi Bongole ette. Käppadesse. Ainsa silmapilguga hüppas paari meetri kauguselt mulle sülle - päästa mind vihmaveetoru eest. Värises. Hüppades lõi küüned mulle kintsu ja jopesse, et jumala eest sülest maha ei kukku... Me Jaanaga  naersime laginal... Püüdsime samal ajal Bongot rahustada. 

Jalutasime edasi, et Bongo mul süles. Tegime kaks suhteliselt pika ringi, Vähemasti Kassi jaoks. Uudistas küll. Autode ja koerte peale tahtus südameke tuksudes välja hüpata. Majaukse ees jooksis kohe ukseni kisaga, et laske  kohe koju... 

Mõelgem, kuidas loom usaldab oma inimest. 

Ja kuidas loomgi harjub ära väikese mugava maailmaga... 

Kui keeruline on harjutada  loomagi õues käima. Laias maailmas. Kord paar aastas õues käimine pole ju see... 

Aga kui veel tegu inimesega, kes nelja seina vahel mähkmetega, kord paar aastas saab välja... Siis ongi kohutavalt keeruline talle süstida julgust..., kuid mitte ka võimatu.

Mul oli endal rahulik toimekas pühapäev. Pesu pestud ja kuivab, koristatud, süüa tehtud, ise pesus käidud, kohvitatud, prügi õue viidud... Mida veel soovida pühapäevalt... Võib - olla, kui unistada, siis üht suudlust... Kuid küll see ka õigel pühapäeval, õigel ajal saab olema...

    Ihhii, täna nähti mind pükstegagi. Nüüd on küsitud, kas kunagi pükste panen. Ikka panen. Kui tuju on.

Vot, täna on olnud võimalik enneolematu...

 Sai tšillitud Jaanaga Lõunakas. Oli lemmiklooma päev. 

Pärast käisin papa haual Raadil. 24. märtsil saaks papa 80 aastaseks.,. Mul on süda hästi rahul, et sain käia, süüdata küünla tänutäheks papale... ja mina ei tea, kas papa hing tegi viguri või šampoonipudel, aga keset lahkunute linna /(on ilus  väljend ju, kuulsin eelmine aasta, surnuaia kohta... ) avastasime, et  šampoonipudel lahti ja mu kott vahutab.     Me Jaanaga purskasime naerma - see oli nii hea vaadepilt. Pildi tegime bussipeatuses, kui olime päästnud, mis päästa andis... Kodus käsid kõik kotis olnud asjad, parkimiskaart ja kõik muu dušši alt läbi..,. Vahtu oi kui palju!!!

Lemmikute päevale olid tulnud maodki. Olin hulljulge, võtsin ühe kaela ja tegin pidi. Enne vaatasin lapsi, kes julgelt tegid pilte... ning Jaanagi julgustas...  Tal  oli teist korda kokkupuude maoga... Siis ma mõtlesin, mida ma pagan kardan... Eluaeg hirm madude ees... Mao omanik noormees pani rahulikult mao kaela...  

Saime teada, et madusid ei tohi peast paitada, siis võib hammustada... 

Praegu mõtlen, miks üldse midagi karta...

Tänased bussijuhid olid hästi toredad ja abivalmid, Sõitsin vist esmakordselt Lõunakeskuse bussiga. Kuidagi mugav buss. Aga Jaanal on ratastool käpas - enam ei vajagi eriti bussi kaldteed, me ei oota juhtigi... Nii on kõikidega, kes julgelt ja osavalt lükkavad mu ratastooli. 

 

Kevad - kevad

 Rõõme kevadel, mis algas!!!

Muidu kõik hästi, välja arvatud mõttetud jamad.  Jamad, mis võiksid hoopis olemata olla - mina neid ei vaja. Siiski arvan, et ka neid on mingiks kogemuuseks vaja, Hetkel jagelen jälle omaenda maali pärast ja tõestan ja tõestan Omniva tollile, et soovin oma maali kätte saada, mille saatis tagasi VDMFK. 

Naeran juba omaette, et mine tea -  olengi ehk värvide narkomaan 😂😋

Eile hilisõhtulgi joonistasin "Roosa avatud kast kasti-maailmas". Meenutasin, kuidas on diivanil istudes joonistada. Kunagi sai palju diivanitel joonistada... Meenutasin samuti, kuidas mu lapsed siis sülle pugesid, et emme joonista... Eile ronis Kass Bongo sülle, oli kunstikriitik. 😀 Aga eks sa joonista jalaga, kui keegi süles on - mitte midagi ei näe... 

Pildi idee kummitas  mind päris mitu kuud...  Enam ei kummita. Pilt tuli nii nagu tuli, alati saaks paremini....  Mu meeleolu läks teisele lainele. Enne joonistamist oli kuidagi hägune, mitte midagi ütlev, kurbki... Kõik tundus üle liigne praht mu sees ja minu ümber... Mõtlesin proovida joonistada ... Istudes diivanil... Kaks pool tundi joonistasin kastide maailma... Lahedalt olemist. Vahepeal hakkas igavgi kahe värviga teha, lisasin natuke värve. Mina ju!!!! Mu maailm peab olema värviline. 

Mirjamil palusin kõlama panna ´"Väikeste kastide" laulu. Vana laul, kuid sõnum on vägagi tänapäevane. Igal pool on ju kastid, kastid... 

Bongo jäi magama

 Täna algas kevad. 

Eks läheb kergemaks ja säravamaks. Lumikellukesed ilusti laual... On mõtteid, mida hakata tegema. Mõni mõte on julgelt uus...   Vaatame, mis ära teen. Mina ise soovin veel parimat  versiooni endast, Et suuremad jamad ja takistused nuutuks pisikesteks... Mõni jamakene jääb ikka, muidu ei olegi miskit lahendada enam. Kas siis elangi veel... 

Kevadekalli kõikidele 💕💖

Lumikellukesed

Õrnus.

Igatsus.

Salapära. 

Armastus. 

Vaatan lumikellukesi laual ning mõtlen, kui hell on hing.  

 

 

Sain jälle tantsida

Tantsukeeleski saab rääkida: kõik on võimalikNaudita

Pärnus kabareeõhtul 28. veebruaril

 

Puudehunnik...

See puudehunnik, mida me Ingridiga loovalt välja mõtlesime EEEE ehk Eriti Eriline EraElu vestlusõhtu jaoks, hakkab puu haaval madalamaks kukkuma... Eile jäin mõtlema, sellel on kindlasti tähendus... Vestlusõhtutel ei näinud ma oma puudehunnikut. Kadus lava taha... Nüüd silm nähtavalt kaob... Kukub.. 

Seda ma ju soovingi oma puudehunnikust lahti saada...  

Idee oli Ingridil geniaalne ja ideaalne. Tabas minu olemuse tabavalt ära. 😊💕

 

See esmaspäev oli puhas rõõm...

 Ei miskit erilist... Poolenisti igavavõitu, samas oli hästi loov ja tegus. 

Oli hetk kus mõtlesin, et maailm keerleb tagurpidi, asjad seisavad paigal või on kuskil vana kinni... Kehitasin õlgu, naeratasin nõutult ja siis sain sellise 

energialaksu

Mina lähen otse teed mööda edasi. Teist teed mul lihtsalt pole. 

Sain ka viimaks uue IAT pikendatud lepingu kätte. Aastaks nagu ikka. Kõik tipud sama olema, Uusi muudatusi välja ei lugenud... Aitäh Kastre vallale 180 tunni eestki kuus. 

  Nohjah ega minagi pole nende hinnangul... 

Minu tegutsemine ja puhas väärtused elule on ju minu isiklik rõõm või mure... Mulle rõõm ja armastus. Mis sest, et vahel on nii pagana keeruline. 

Kuid see keerukus panebki mind veel rohkem elama. Hingama.

Uut proovimist. 

Palju asju uusi olla. Uued teedki tulla.

 Kõikvõimalikud hetked

fotodest Suurseminarist naistele. Kass Bongogi naudib, vaatab neid hetki...

Mitu tundi võib hingata...

Videos küsingi: mis tunne on, kui nagu hingad lubadusest rohkem... Lisan veel mõningaid mõtteid, mis on endast mõistetavad. Vähemasti pea ks seda olema... Võib - olla sellega juba sünnist nii harjunud, et me lihtsalt ei pane tähele,. et    hingamine on esmane baasvajadus elus olemiseks. Sellele mõtleme siis, kui ei saa millegipärast enam elada - hingata... Tekib lämbumis tunne. Siis kogud end... Keegi ei saa öelda, mitu tundi tegelikult võid elada või hingata... Ise saame vaid luua oma elu. Sest ainult ise hingame rahulikult elujaksu, kuigi vahel on tunne maailmas vittvarris, et keegi teine ​​hingab minu eest... 

Meie sotsiaalsüsteem peaks hakkama hingama, siis kaoks kõik muud puuded...

 

Unistused ongi kallid ehk MINU päev

 

Võtsin aja maha... Eilne pani I-le täpi - kõik tundus ühe hetkega nii mõttetu, kui üldse saab... Vajusin kuhugile sügavale... Teadsin siiski kohe, et ronin välja... 

Kuna olin just tänaseks plaaninud õue päeva... siis tegin päris oma päeva. Ei jälginud isegi mitte kella, mida tavaliselt pidevalt teen. 

Lihtsalt olin.

Käisin üle aastate kinos. Ütlen ausalt, viimati vist käisin Ekraanis, kui seal oli veel kino... Minu üllatuseks paar aastat tagasi leidsin vana albumi vahelt vanaema aukirja, millel oli kuidagi mainitud ka Ekraani kino, et hea kultuuritöötaja... Võib-olla on mul vanaemalt see pisik, et ´laval olla... Ma ei tea. Ma ei tea papa emast eriti palju... Las see jääb. 

"´MEIE ERIKA" on tohutult mõtlema panev film. Samas kurb... Mul oli lõpuks silmad märjad... Isegi mäletan hetke noorena, kui Erika Salumäe võitis esimese olümpia - siis olid mul ka rõõmu pisarad silmis. Teadsin, et Erika on olnud Kaagvere koolis... AGA  milline ta elu on olnud ja milline tahtejõud ja kangekaelsus...   Ńoo, mina jään selles talle alla. Kuigi usun, et kellegi tahte-. ja elujõudu ei saa võrrelda kellegagi.     

Filmis jäi mulle kõlama,  et unistused ongi kallid ja et oled pildis nii kaua, kui see ülev hetk kestab...  Nii ongi. 

Haavatud tüdruk tõusid lendu... Kuid ega mina küll ei tea ega soovigi teata, millist elu elab Erika Salumäe Hispaanias täna... Loodan väga, et ta on õnnelik ja hästi rahul iseendaga.  

Mina vaataks seda filmi veel.

Erika Salumäe elugi näitab selgelt ja kõnetavalt, et kõik on võimalik. 

Veel mõnulesin Gustavi kohvikus.   Koogid - nämmad. Shoppasin veidi... Lubasin endale väikesé mõnusa olemise. Jalutus oli ka... Mulle oli lihtsalt puhkuse - energialaksu vaja 😊

Aitäh Annabel, Marek ja Jaana tänase eest 💕

Avastus...

Avastasin või arvutasin õieti, et olen selle aasta jaanuarist tänaseni kodunt välja saanud täpselt

                       13 päeva 😋

Kas pole kõvasti õue saanud?  72 päeva jooksul... 

Siia 13 päeva kuulub ka Pärnus seminaril olemine, Sakus näituse tegemine... Päris õue õhku olen saanud hingata ehk mõned tunnid 13 päeva jooksul... 

Autosõit pole ka ikka see, mis õues näiteks jalutamine...

Ma ei kurta... Ma elan siiski. 

AGA mõtlema paneb ikkagi,  et kui palju teatakse minu särava elu varju poolt.  Kas seda varju poolt peabki keegi peale minu enda teadma,.,. 

Seega saan olla rahulikult palju rohkem iseendaga...

Keegi ei pane tähelegi, kui palju tähendaks mulle näiteks prügikotti õue viimine, kui poleks kolmandat korrust... Või ehk siis, kui oleks võimalus lihtsamalt veereta prügikasti juurde... 

Tunneme rõõmsasti tänu igapäeva tüütutest asjadestki. Nagu prügi välja viiminegi. Saab vähemasti õue õhkugi ja mõne sammu trennile juurde.

Küllap ükskord saan minagi prügi viimist õue naudita rohkem, kui kolin lõppude lõpuks madalamale... Olen siiani mõned korrad aastate jooksul saanud seda naudita, kui prügikott süles oleme abistajaga trepist õue jooksnud (ikka ratastooliga).

Kõik on võimalik.

 Vaatasin, sirvisin ja lugesin täna ajakirju ja lehti, mis on mu enda kogus olemas... Suureks jahmatuseks ei leidnud ma sealt enam ajakirja Noorust, millest sai kõik võmalik alguse... ja see oli 1988 mais, kuigi kirjutasin ühe kirjakese Noorusesse juba aasta varem, ja sellest ajast on mul sõbranna Katrin...

Kass Bongo luges Õhtulehte

 

Postimehes Suurseminarist naistele

 https://digiajakirjad.postimees.ee/8429061/reportaaz-julgus-olla-haavatav-eesti-naiste-raakimata-lood-toid-pisara-silma-ja-kananaha-ihule

Eilsed naistepäeva mõtted natuke hiljem.

 Kuid iga päev on naistepäev! Ja iga päev võib ka julgustada ning häid asju meenutada

Kunksmoorist sai printsess!

 

Naistepäeval on võimalik! Ja iga päev on kõik võimalik! 

Ja Kunksmoor oli ka tegelikult daam! 😍

Kunksmoor Tiia tervitus naistepäeval

Armsad naised, julgege hommikul peeglisse vaadata! Võimalik, et te hakkate laginal naerma: Selline Kunksmoor ma olengi! 😂 Täna hommik hakkas mul väga suure naerulaginaga kui peeglisse vaatasin! Täpselt selline naine ma olengu, kui ei ole sädelevat kleiti, meiki ega midagi! Aga see olen mina!!! 💖

Olge iga hetk iseenda moodi. Ilma häbenemata. Nautige elu! Nautige armastust, kallid naised! 

Ja Kapten Trummid, võtke naisi täpselt sellisena nagu nad on! Parajatel hetkedel naised armastavad teid! 💕

Uue alguse kallistus

 

Oma sertifikaadi sain täpselt nii kätte! 

Vot nii ma ei tõesti mitte kunagi ühtegi tunnistust ega diplomit vastu võtnud... Juba sellise hetke eest tasus 9 kuud natuke vaeva näha! Ka nii saab minna käte peal lavale ja midagi vägevat vastu võtma... Laval olek tõestas mulle veelkord, et kõik on võimalik, ka siis kui sa ei käi. 

Mina sooviks südamest, et aasta pärast on keegi minu moodi lahe inimene laval ja avastab, et lava on ligipääsetav kõikidele! Mina võin julgustada 💨😀

💖

Kuninganna laval

"Olen täna üksainus kuninganna, keda kandi kätel lavale..." nii alustasin oma lavakõnet eelmisel pühapäeval, 1.märtsil 2026 Suurseminaril naistele.

Uhke tunne oli.

Vägev.

Samas õrn.

Sai ilusti ratastooli ära peitu mängida... Naisi peabki kätel kandma... Vahetevahel.

Kõik on ju võimalik

Selline naiselik lugu minust Õhtulehes

 https://digileht.ohtuleht.ee/1152701/tiia-jarvpold-ma-olen-ju-ikkagi-naine-vahet-ei-ole-kas-ratastoolis-voi-mitte

Minu meelest super hea lugu 💖

Arvan, tegelikult usun, et naine on naine iga päev ja iga öö

Aga minu naistepäev algas juba eile pihta!

Käisin Vanemuises "Legendide Laulud 2026", kontserdil, kus esinesid Oliver Kuusik, Germán Gholami ja Reigo Tamm

Hästi-hästi super naistepäevane elamus oli

Kuna me jõudsime Jaanaga bussiga natuke varem linna, siis tähistasime ja nautisime naiseks olemist Shakespeare'i kohvikus

Mina võtsin aja maha ja mõtlesin - kõik on veel võimalik! Olin ikka veel Pärnu seminari lainel!

German tuli hetkeks spontaanselt "Naerata" laulu laulma minu ette! Väga hästi kõlas ka Germani ja Oliveri duet! Minu jaoks oli see päeva parim hetk

Sertifikaat tänulikult ja õnnelikult varvaste vahel

Ma ei olegi varemalt ühtki tunnistust - diplomit jalaga vastu võtnud...

See oli ka pühapäeval minu jaokski pisut üllatav, et julgesin olla vabalt enda moodi.  Olla enda bränd 😀💖 Mu jaladki on  minu bränd.

Kõik on võimalik!!

Õigepea alustab teine lend sedasama kursus, kuidas olla oma bränd, siis mine kindlasti avastama end. Mina ja meie grupp saame julgustada.,

Julgelt on kõik võimalik ehk minu ÜKS suur unistus on täitunud

Tänane päev läks toibumisele, millega nädala jooksul olen hakkama saanud, See tuli nagu üllatavalt kergesti, samas üsna keeruliselt... 

Juba abistajate tööl olemise aegade planeerimine nõudis (ja nõuab alati) mul omamoodi energiat ja täpsust, kes kus millal on minu kõrval. Eriti siis, kui tähtsaid käimisi on ühte järge nagu eelmine nädal  - Valga, Pärnu, Saku... 

See möll oli nagu kink mulle kahekümme kuue päeva eest, mil kükitasin toas.

Ma olen tänulik,

Tohutult tänulik kõige eest, mis oli ja juhtus eelmine nädal.💖 

Eriti Suurseeninar Naiastele, kus tegin lavakõneleja eksami. Maist 2025 osalesin kursusel "Ole enda bränd" ehk kuidas olla nähtav. Ega siis keegi ei teadnud, et nädalatest saavad kuud...  Mina ei teadnud, kas mińd omaks võetakse -  mul on vahel ikka selline kahtlus... See on vist igal ühel, kes läheb kuhugile või kellegi juurde, keda ta ei tea, ei tunne... 

Alles Pärnus sain aru, kuidas olen sulanud grupi ehk teisi sõnu,  me väike kursusegrupp hoiab tohutult kokku. 💖 Usun, et veel kaua - kaua. 

Olen küll palju rääkind ja kirjutaud endast, aga selle kursusega tuli ilmsiks,  et on veel ja veel tundeid ja asju, mida polegi nii lihtne välja öelda enda kohta. Näiteks, mida ma siiski väärin ja kes ma tegelikult olen. 

Nüüd tean kindlamast kindlamalt, et ma ´pean olema laval, mulle meeldivad lavad, armastan lava.

Võib - olla juba lapsest saadik, "Ratastoolitantsu" peale... 

Sellest olen ka palju rääkinud...

Kuid siiski nii, et mina olen poolikult uskunud oma juttu. 

Nüüd usun vägagi.

Sest julgen särada.

Soovin särada. 

Oskan särada.

Minu ssuuur unistus esineda naistele seal, kus pole vahet, kas oled puudega või puudeta - meil kõikidel on erilised vajadused -  on täitunud.  Jeśs. 

Maailm on üks. Siin nii sünnibki võrdsus., 

Päriselt elades.

´Aitäh Carmen ehk Carmiola, Piret, Triinu, Merili, Margaritas ja Paul, kellega läbisime keerulise, kuid imelise teelõiku koos 💖

Nüüd ootab uus algus... kus on kõik võimalik 💖

PS. Mul oli Pärnus kogunisti loosi õnne, mida mul pole olnudki.

Sain maalida ka 28. veebruaril suurel seminaril naistele.
Hommiku maalija ma pole, Tean seda ammuilma... Seega pilt ei saanud selline nagu lootsin... Emotsioonid on küll olemas kahest päevast.
Kõik on võimalik