Üle saja aasta istun voodis teki sees ja olen arvutis. Seina lamp põleb. Nii mõnus. 

Enamustel võib tunduda selline tekki sisse mähitud olemise hetk tavaline. Iga õhtune. Minule mitte. Lihtsal vajadust. Teki ümber enda panemisel vajan isikliku abistajs käsi. See, et kui väikseid mõnusate näidete asjade juures on mul vahel vaja lisakäsi, et tunda end väga koduselt hästi ja olla ka ratastoolist mujal konutamas, kuid mitte pea norus. Mõnulen hetkel ikka täiega. 

Ja arvan, et olen seda ka väärt. 

siis on õhtuid, kui abistsja ööbib siin ja mina saan olla, kuidas tuju parajasti on😉 Pisiasjadestki algab hea olemise tunne ja täisväärtuslik elu. 😍 Aga ka magus uni hommikuni...

See elus kohal olek

 Mõtlesin enne, et võiksin pikalt  ja pisut mõttekamalt kirjutada, mitte argipäeva tavalistest asjadest... On olnud see nädal päris palju mõtlemist mul...

Arvasin eelmine novembris, et  selle aasta IAT pikeneb hindamata, Öeldi valla pooltki, et nagu otsus tehti... Ikkagi hinnati.  Õigemini täitsin osaliselt hindamislehte. See isegi meeldis mulle. Sain täpselt end kirjutada - ei paremana ega halvena. Täpselt sellisena nagu olen kohal elus iga hetk. ´Mina endana. 

Muie suul täitsin.

Kohati tundus mõttetu jaburus. Hullem kui töövõime ja puude hindamine...  Numbrid 0-st -10-ni määravad inimese füüsilise olemise. Tihti mõtlesin, et mina ei mahu kuidagi numbride vahemikku. Näiteks minul on kõik normaalsed, ma ei kasuta mähkmeid ega potitóoli, sest ma üksi olles juba ei saaks kasutada ja pole ka vaja. Aga mul on oma nipp, et üksi olleski ei jää ma hätta. Selle avastasin juba noorena. Ja kas üleüldse pissimine ja kakamine määravad oluliselt iseolemise. Minu meelest need toimingud vägagi inimlikud. Just minu varianti ei ole võimalik numbrites väljendada. 

Sain aga teada, kui numbrid ütlevad, et kui vajan 24/7 kõrvalabi, siis on hooldajad, mitte isiklik abistaja. Küsisin sotstöötajalt, külastas mind veerand tundi, veel üle, kuidas ei saaks 24/7 abistajat, aga hooldajat saan, mis vahe see on... Minule on siin oluline vahe. Abistaja olevat ühiskonnale kulukam. Mina siis küsisin, kui mina olen abistajaga tulutoovam, mis või kes on ühiskonnale kasulikum... Vastus mulle ei meeldinud. Oli segane.  Millegipärast arvan, et tuleks mängu hooldekodu...   See on siis kõige mugavam ja harjumuspärasem kogu ühiskonnale, sest on nagu hooliv... 

Soovisin veel arutada sotstöötajaga IAT teemadel. Kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta lihtsalt ei või oma arvamust öelda....

Mul UPS. 

Mina olen ikka oma elus kohal. 

Kui mul kellegiga pole arutada, siis iseendaga ikka saan arutada, kuidas edasi kulgeda.

Tõenäoliselt IAT uus leping saab jälle aastaks olema, tagasiulatavalt 1. märtsist. Veel pole saanud allkirjastada. 

 Mina vajan kõrvalabi iga päev. Saan ilusti ka mõni päev ise hakkama, kuid pean eelnevalt pisikesi tavaasju ette mõtlema, et need saaksid tehtud. Juuksed kõvemini patsi... 

Mina vastutan iga hetk iseenda eest. 

Mulle lihtsalt sobib see endaga olemine. 

Jah, ma ei saa minna alati sinna, kuhu olen plaaninud. Tänagi jäi üks käik ära. Abistajal on laps tõbine. Mõistan ju. 

Olen aru saanud, et ma ei või sattuda nii väga abistajatest sõltuvusesse. See oleks väga kerge. Aga siis ma poleks enam endas kohal. Mõtlen nii. Mul pole ka abistamistunde üle liia palju. Aga mina elan siiski 24 tundi ööpäevas, magadeski ´hingan ju. Ükskõik, kes mul kõrval on või ei  oleks - isiklik abistaja, hooldaja, lapsed... armuke... Ma siiski hingan ja elan iga hetk. 

Nüüd on  küsimus selles, kuidas elan ja hingan. 

Kas lusti ja säravalt, lahendates ettetulevaid probleeme, olles inspiratsiooni allikaks teistele, olla parim iseendale ... või oodata lihtsalt hääbumist... See viimane pole minu jaoks. Olgu mis on, kuid enda surma jalad seinal oodata, on mõttetu... Surm saabub niikuinii õigel hetkel. Ja siis tahan öelda: Mu elu on olnud vägev...

Võib-olla mu eluülesanne ongi olla mina ise ning näitada , et pisut teisiti saab  ka säraga elada. Olgugi, et vahetevahel tulevad raskused, takistused, hirmudki.... Neid saab läbida rõõmsasti. 

Ma armastan elada.

Olen sellest viimastel aastatel aru saama hakkanud. 

Seni kuni suudan olla iseenda võitja, ma rallin elus. 

Kuigi sõna "võitja"  mulle ka ei meeldi enam... Parim olla parim versioon iseendast ikka, Lihtsalt kulgeda. Printsessina. 

Füüsilised abivajadus ei takista olla täisväärtuslik inimhing. Selle kuldvõtmeke mul ongi isiklik abistaja.  

See postitus läheb natuke labama... Pole hullu aga, loodan... 

Praegune aeg on hästi oma hinge ja vaimu hoidmise õppimisaeg. Väga paljud rääkivad sellest. Minagi. Samas tunnen, et erivajaduistega inimhingel on topelt keerulisem hoida oma hinge ja vaimu.  Ta peab tõestama kogu elu,  et ts on elus kohal inimesena.

Algav nädal tuleb mul põnev. Pean otsima üles taas kõik oma  julguse, et edasi minna...

  Head uut nädalat.

  Kõik läheb hästi, kuigi tuleb ka kindlasti keerulisemaid hetki,     

Õnn voodis

Vaatasin hommikul kella 9 ajal, keeran ennast, järsku tunnen et vasaku jala suure varba küüne juures teravat valu... Mõtlesin, et mis pagan, see nüüd on! Tõusen, käin WC-s ära, siis vaatan juhuslikult varvast - ja oh sa ime - varvas ja küüs punane! See tähendab, et verine! Puhastasime ja panime plaastri. Siis jõudsime Mirjamiga voodit vaatama, mis seal teki all õieti teravat oli...

Leidsime voodist ilusa õhukese roheka klaasikillu! 😂

Minu pea ei võta seda müstikat kinni - kuidas sai klaasikild voodi! 😀 

Õnn voodis! 😄 

Aga tõsisemalt, et isegi omaenda voodi on ohtlik värk! Mitte kunagi ei tea, mis seal võib juhtuda! Hea oli et hommikul isiklik abistaja olemas. Sai voodi ilust üle vaadatud. Vastasel juhul oleksin pidanud täna öösel jälle klaasikilluga magama, seda ma ei oleks tahtnud! 

Lähen trepikotta postkasti vaatama lootuses leida armastuskirju, kuid nende asemel leian pilliroost joogikõrred! 😀 Päkapikud käivad jaanipäevani! Või äkki oli salajane austaja... 😂 Mina armastan neid igal juhul, kes see iganes ka on!

Naise pidu

 Linnas käidud. Kõige tähtsama asja sain kätte - küünla ja viiruki kandiku, kuhu saaks panna ka kohvitassi või muud. Selle tegin oma kättega Kristi kättte abiga TransUnity Akadeemia jõulupeol pea kolm kuud tagasi. Kandik oli vahepeal värvimisel... Mõni aeg tagasi jõudis Pärnumaalt Tartusse... Nüüd särab uhkelt mu laual 💖😀  Minu meelest imeilus savist kunstiteost. Seda enam , et see on esimene kaitsetus saviga... 

Kinkisin iseendale tulpe ja tordi. Noh, kui pole  mitte kedagi, kes kingiks, siis üks inimene ikka võiks kinkida midagigii niisugusel päeval nagu naistepäeval... Mina ise.😍 

 

Head meie päeva, naised!

Head naistepäeva, ka teile mehed!

Mina olen hetkeel üksi. Loodan, et varsti lähen linna... Niisama. Võiks teha iseendale väikese üllatuse. Olen seda väärt , arvan. Ehk kohtume ka kuskil...

Ausalt olen poolel teel üllatusega... Ehk on üks suurimaid üllatusi, mida saan iseendale teha... Kui vaid põnnama ei löö, kuid ma ei usu väga, sest olen  poolel teel....   

Üllatage end hästi. Muutke üllatustega oma elu 💖

Naine on alati üllatav.

Ma ka.

Hommikul tehtud video kodust

Vastlapäeva vahukoore möll

 

Tänase vastlapäeva puhul lume puudumise tõttu liugu ei saanud küll lasta, kuid vähemalt sai vahukoorega möllata! 😄 Tegime ise südamekujulisi ja kandilisi vastlapäeva maiuseid. Kokkamise käigus lasime Bongol keelega mu varbal vahukoore peal liugu lasta! Siis ta avastas et salaja saab mikseri labasid ka limpsida! 😋😋😋

Vastlapäeva saiavormi-kook kohupiima ja rabarberimoosiga ning pealt vahukoorega! Välja tuli imehea😋

 Tuleb uus... Tulenata uus ei jää....

Kevade õhk lõi nina ka Palal...

"Pühade imega aastavahetusse" heategevuskontsertide tulemused

 

Täna, just praegusel hetkel, sain teada, kuidas jõulutuur läks... Siiani ma täpselt ei teadnud. Kuigi mind endki huvitas väga, kuidas head inimesed mind toetasid.

Ausalt ka, laval maalides ma ei mõelnudki heategevusele,  see tähendab ei mõelnud, et keegi toetas pileti ostuga minu unistust teha galerii ja ateljee... Tegin vaid südamega tööd maalides. Mõeldes, et mina ise toetan sedasi Eesti inimesi, et mõnigi  ssaks kord rõõmu osa galeriis... Et suudan tagasi anda rõõmu või rõõme vahetada... 

Ma tegin tööd.

Nagu kõik esinejad.

Ja üheltpoolt aimasin ka, et kontserditiimiga võtsime kõige hulljulgema ja suurima unistusi, kuigi mul oli ka palju väiksemaid olulisi soove samuti... et olla hea kunstnik... 

Aga sai ateljee - galerii valik tehtud. 

Ega kellelgi polnud aimu, ja ei ole nüüdki aimu, kui kalliks läheks üks  korralik ligipäästetav kunstisaal. Kirjutasin veel tiimile, millisena ma näen galeriid, kuhu kõik saaks tulla ja olla vabalt, naudita... Selline väike hubane... 

Toetaja piletitest sai  kokku 720  EUR, millest 5% läks Piletilevile. Mina saan 684 EUR. + oksjoni raha 1815 EUR + raamatu müük 185 ja Pärnus andis keegi härra mulle isiklikult 20 EUR. 

See on minule raha. 

Tuhat tänu kõikidele, Narva - Tartu - Pärnu - Tallinna inimestele, kes mind toetasid. 💖💖

Kindlasti see summa toetab mind oma unistuste teel, et jätkata soovide ellu viimisel. Võimas äge algus on teie kaasabil tehtud.  Kuid ilmselgelt tuleb mul käia veel pikk tee ja panustada palju oma loovust. 

Kõik on võimalik. 

Ja veelkord suur aitäh tuuritiimile, et soovisite just minuga tuuritada... Abivajajaid on meil palju. Tihti ei osata küsida või ka anda... 

Topelt raskem ja  keerulisem on inimesel ratastoolis iseend aidata ja kõrgemale tõusta, et ta saaks olla ise kellelegi inspiratsioon...   Mina vähemasti püüan seda. Mitte olla puude ohver... Vaid rõõmsasti iseenda aitaja, inspiratsiooni allikas... Võib ju olla, et sellepärast valiti mind sellele jõulutuurile... Ma ei tea... Sain rikkamaks  lava kogemuste võrra, mida poleks iial saanud, kui oleksin keeldunud minemast tuurile.

Tulevad uued tuurid. 

Töised.

Usun ja loodan.  

Kõik elu on imeline.

Taas kevad algamas...

 Igavene küsimus - kuhu kaob aeg... Või mis on aeg... 

😃 Arvutasin üks hetk, mitu päeva olen üldse  elanud... 21760 + mõned päevad peale...  Kas  pole kummaline - aastaid tundub nii palju elatud olema, kuid päevi kuidagi vähe... Minule tundub see vähemasti nii... Näib küll, et päevad lõpmatud, kuigi teame, et aastas 365, liigaastas 366 päeva, kuid ometi tundub päevi aastate jooksul lõpmatud... Sama on tundidega, minutitega... 

😉   Kui sedasi arvutada ja mõelda, siis saab selgeks, et tõepoolest  on vaja iga hetk elada sajaga. Mitte ka mõeldes eriti vanusele, mis on lihtsalt üks number... 

Mul polnud arvutades igava võitu... 

Jäin lihtsalt elukulgemisele mõtlema.

Kiirustamisele...

Kuhugile tormamisele, kuid kuhu, kes teaks täpselt... Arvame,. et elu on otsatu virrvarr ja miskit ei jõua ära teha... 

Mul on kurb, et ma ei suuda nii kiiresti omi mõtteid kirjutada, kui kiiresti nad tulevad... ja lendavad jälle  universumi...

Aga kindel on see, et kevad ja valgust saab taas olema. Pimedus saab taas otsa... Minu jaoks on ka viimasel ajal pimedal ajal valgus ümberringi ja enda sees vähemasti. Valgus ja sära on siis, mida vähem on enda sees masenkat ja stressi, negatiivseid hirme ja muid prahte, mida endasse pole mittesugugi vaja... 

Usun, et see uus kevad tuleb taas enneolematult kordumatu nagu olnud kõik kevaded. Päevad neis... 

Head kordumatult olemist!

Kuigi palju püsib samasugusena, kuid iga hetk on ikkagi uus ja kordumatu. Seda tuleb ka  tähelepana...