Kas ratastoolis istumine ongi hall värvitu elu või ikkagi on värviline? Päris palju olen seda mõelnud... Mina ise olen eluaeg teadnud, et erivajadus ei ole mingi takistus elu elada. Aga mõeldakse palju teistmoodi, et kui olla ratastoolis, siis oled aheldatud kuhugi... Mina ei tea, kus see ahel on või mis see on. Või on hirm lihtsalt elamise ees..
Vahest on mulle sõnad suhu pandud.et olen iseenda vang... See on teiste poolt vaadatud. Mina ise usun, et mu hing armastab minu keha ja mina armastan neid koos. Nii säran ja lendlen isemoodi, tihti ratastooliga.
Väga palju on mulle öeldud, et oled võitleja... Kellega ma võitlen? Iseendaga? Ma ei viitsiks iseendaga võidelda ega kellegi teisega, minu meelest oleks see päris naljakas. Ma soovin olla täpselt selline nagu ma olen, siin ei ole võitu ega kaotust.
Eluga võidelda pole võimalik.. Elu on kink. Küllap on mul ka ülesanne kink säravamaks muuta lahti arutades.
Mõnikord on mul tunne, et nagu minu abitust kasutakse lahkesti ära Arvates, et
nii tuuakse mu ellu midagi juurde, mida ma ilma "heateona" ei saaks... Olen samas ise piisavalt lahke uskudes, et sellistel sõpradel pole muud võimalus kui mind lohutada ta enda hädades... Aga see ei aita kumbagi meid... Alati on muud paremad võimalused. Igaühele.
Täna hästi segane postitus... Või siis, ehk selge - vähemasti minu jaoks.
Täna valin iseenda. Oma kodu, kus olen ise perenaine. Keegi ei saa öelda, et mul pole kodu, on korter... Tean, ütleja ise otsib aastaid kodutunnet kaaslaseks alkohol. Täna sai minu piir täis. Kohe viimase piirini. On asju, mida ma ei suuda elus kannatada, mida ei salli ja ei hakkagi sallima. Üks neist on alko joomine oma kodus. Olen iseendale lubanud, et mu kodus enam keegi ei joo. Ma ei räägi pokaalist aastas kord või paar.. Vaid, kui tullakse külla või tahetakse olla päev paar ja hakatakse luba küsimata jooma - on talumatu ju. See kurb, et nii teeb mu kunagine hea mees - abistaja, keda pean sõbraks... Aga kas ikka on sõber... Kasutab lihtsalt minu puuet ära ja mu kodusoojust...
Olen lahke ja mu koduuks on alati avatud. Kuid mitte nii viisi.
Olen küll ratastoolis, kuid mul on väärtus. Väärtus väärt abi järele. Mitte purjus oleva abi järele... Ennem saan ise hakkama.
Olen omaenda printsess.
Ma pole pooli asju, mis toimunud, kirjutanud ning usutavasti ei kirjutagi kõigest mitte kunagi. Täna aga pidi tulema pisut teistsugusem postitust elust ratastoolis. Praegu ise ka ei usu, kuid ütlesin sõbrale täna mine ära ja päriselt.
See on elu.
Minu elu.
Ma ei saa olla päästja, kes ei taha end päästa. Tema arvab jätkuvalt, et alkohol päästab. Las siis arvab.. Ehk tuleb päev, kus mõtleb teisiti... Veel pole hilja. Valik jääb.
Minu elus on ka tumedamaid varjundeid. Nagu kõikidel. Pole minagi teistmoodi.
Tegelikult olen eriliselt tavaline naine, kes igatseb ja soovib lennata värviliselt ja säravalt. Püüab olla omas energias.
.jpg)
